| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Koha Priidu tsehkendüs | | | | Elo oppas uskma | | | Mõni om väega uskja, egäle as’alõ ots tähendüst. A ma olli nõvvokogoaigsõ kasvatusõga: sis kõnõldi, et kõik olõnõs õnnõ esihindäst ja parteist. Es olõ ma kah suur kerikoh käüjä ja usksõgi, et nuu tähendüse, midä otsitas, kõik täüde minnä iks ei jõvva.
Ma usksõ kül toda, et mõni unõnägo või täüde minnä, mõni vaim või ümbre hulki. Mõnõl või kuri silm olla, mõni tsirk või kasvai surma tähendä.
Ku kuuli mu sõbra veli, tull’ kägo aida aknõ taadõ uibu otsa ja nakas’ sääl jälle helüga kuukma. Nädäli peräst oll’ sõbra veli lautsil. Inne toda (tuud juhust ma esi ei mäletä) oll’ kägo mu sõsara minemä veenü.
Kõkkõ ei saa kah usku ja ma es usu kah, et määntse jalaga sängüst tulõt, määntsel pääväl määntse tüüga alostat, kumma käega mõnd asja võtat jne. A elo opas’, et tulõ iks kõiki asjo kaia hill’okõisi, inne mõtõlda ja sõs tetä.
Ma olli eläjäravitsõja (zootehnik), tüüti Võro Lembituh – tuu oll’ kolhoos Käätso-Rõugõ-Kasaritsa kandih.
Hain oll’ joba mõtsa tulnu ja vana oll’ kah inämb-vähämb otsah. Ütli kar’anaisilõ, et hopp, lehmä vällä! Nä naksi minno sõs hur’õtama: kes lask kar’a riididsel pääväl vällä?! Oodami iispäävä är, vai ku ma taha varramba, sõs ajami puulpäävä.
Ma sõs ütli: «Mis vahet sääl om, määntsel pääväl kar’a vällä ajami. Ei saa jo egä as’aga kah kuu vai tähti saisu kaema naada.» Naasõ ütli sõs, et ülembide asi, ku ma taha, ajami vällä. Pästimi sõs lehmä ketist valla ja aimi lauda ussõst vällä.
Edimäne kõrd tegevä eläjä õks suurt tandsu ja nüüt kah joosiva ku ulli, hüplivä ja kargliva. Viimäte juusk’ üts vasta aiavärdet, lei tuu vallalõ ja terve laudatäüs lehmi olliva võsu all lajah.
Hätä es olnu midägi, a lauda takast oll’ talvõl raotu lepävõssu ja et lumi oll’ väega sükäv, olli kannu puul miitret korgõ. Tuu kannustik küündü täpsele udarani.
Ku saimi lehmä jälki kokko, oll’ pilt hirmsa. Kümnel lehmäl oll’ utar lahki mis lahki, es anna midägi ummõlda kah. Noidõga es olõ muud tetä, ku tull’ viiä lihakombinaati. Tollõga oll’ kah viil hädä, tulli jo puulpäiv ja pühäpäiv pääle ja inne iispäivä es saa noid kohegi viiä.
Noorõmba naasõ es ütle midägi, a üts vanõmb ütel’: «Midä ma sullõ, pojakõnõ, kõnõli, nüüt näit esi kah, et egä päiv ei olõ kar’alaskmisõs hää.»
Ma olli vakka nigu sukk. Pääle toda kõrda oodi ma kõgõ, midä naasõ ütlese, kas om hää vai halv aig.
Sari Meeme | | | | Kuis imä möi laada pääl mu tsirgukõsõ | | | Minevä suvi oll’ mul kotun viil kolm lõunamaa tsirku– kakaduud. Imätsirk Roosi, esätsirk Helmut ja näide poig Elektriku Eerik.
Mis poig tä inäp oll’ – sai suvõl katõaastadsõs! Piäsi tegemä meheasju, mitte istma imä-esä sälä takan.
Ammu oll’ juttu, et Eerikulõ om vaia vahtsõt kotu. Kakaduu om kallis tsirk ja tedä müvvä ei olõ kerge.
Mu imä Piret käü kõik aig müüdä laatu kaupa möömän. Ütel laadapääval kitse üts närdsuvaibamüüjä imäle, et eelmidse laada päält oll’ ostnu hää hinnaga kats deegut (roti muudu elläi Tšiilist – UL). Mu imä paksõ, et äkki ost provva tä kakaduu kah hindäle lisas. Provva oll’ õkva nõun. A rahha es olõ täl nii pall’u üten. Mu imä tegi õkva kaupa, et vahetami tsirgu vaiba vasta.
Ku kuuldsõ, et mu tsirk om vaiba vasta vahetõt, mõtli külh, et imä om ullis lännü. Õks tuuperäst, et vähä aigu tagasi oll’ Elektriku Eerik imä ilusal laelambil juhtmõ katski ts’aun’nu. Ku imä lülitit vaot’, sai tä sirakat ja es kõnõlõ jupil aol. Mõtli joba, et elektrilüük om imäle uma jäle jätnü.
Periselt om mul vaiba üle kah hää miil. Om tõnõ sama kirriv ku kakaduu, a pall’u kõrdu vaiksõp. Ja Elektriku Eerik sai hindäle hää kodu pääliinan, kon tege rõõmu kolmõlõ latsõlõ.
Haljendi Hans Erik
Parksepä keskkoolist | | | | Suurõ nõna ja tühi jutt | | | Kõik aig kuulõt vai loet, kuis poliitigu ja tõsõ suurõ nõna tühjä lubasõ. Sõs tulõtas tuu miilde elo algust päält suurt sõta, ku tull’ kolhoositegemise huug pääle. Sõs oll’ egä külä umaette kolhoos, nimmist tükke puudus tulõma.
Lubahuisi jagiva sõs muidoki kõik suurõ seldsimehe. Mõnõ lubahusõ pääle jäi suu peris vallalõ.
Üteh mi kandi kolhoosih käve tüürahvas tüüle, a kolhoosi esimiis ja brikatiir olli himolidsõ noorõmbidõ naisi sänge pite kollama.
Ütskõrd võtiva naasõ brikatiiri talli man käsile: mi teemi tüüd, a nõnamehe mugu pidävä lustipito. Taa jutu pääle käräht’ brikatiir: «Mis ti kätsätäti, mi esimehega esi kah mõtlimi, et vahtsit pruutõ inämb mano ei võta, ajami naidõsammoga läbi!»
Kiudo Henno
Vilustõ, Räpinä khk | | | | Naasõ pandva Vilustõ kandin Sibula nurmõ pääl kardokat (1953), a koh omma mehe? Õnnõ üts kükütäs takah vankre pääl!
Pilt Räpinä muusõumi kogost | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Kontrolli nõnnapiten vidämine
Ildaaigu tuudi päävävalgõlõ mi armõtun saisun tsiviilkaitsõ varjendi. Tuu tulõt’ miilde, ku tähtsä oll’ Vinne aol tsiviilkaidsõ. Kas oll’ varjend vai ei, tüü pidi käümä.
Ütskõrd – ja tuu oll’ ka ainumanõ kõrd – astõ pääliina kontroll sisse rajooni aolehe toimõndustõ.
Umbkiilse kontrolliga oll’ üten rajooni tsiviilkaitsõ ülemb. Timä oll’ rahulik papi, kes tsiviilkaitsõ värki lehetegijile pääle es pressi. Ega kirätükke tsiviilkaitsõst sakõstõ es ilmu.
Kiräosakunna naanõ, kelle mano ammõdimehe tulli, löüdse kipõlt üles luu sanitaarsalku oppusõst – tä oll’ tuu esi kirotanu. Pilt man ja puha.
Et pääliina seldsimiis «säksa tähti» es tunnõ, sis pand’ lehenaanõ tälle jutukõsõ ümbre. A tä tiidse, et üteainumadsõ jutuga ei mängi vällä. Äkki karas’ miilde: aoleht tarvit’ ilojuuni, säändsit kah, kon väiku viisnuka olli pikän rian.
Nii kand’ aoleheprovva ette viisnukkõga ilostõdut matõrjaali asotuisist, kon tsiviilkaidsõ oll’ maru häste kõrraldõt. Üts pildiga nupp kõnõl’ poliitharidusõ ederindlasõst, a tuu võisõ niisama häste olla tsiviilkaitsõ ederindlanõ.
Jutt mugu linnas’: aolehenaasõl oll’ vinne kiil latsõst pääle suun. Silmänukast kai umakandi tsiviilkaitsõ ülembä näko kah. Tuu mehe silmä olli suurõ ja hiitünü. A tä es lausu sõnnagi. |
|
|
|
