Nummõr' 307
Mahlakuu 22. päiv 2014
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  • Pääleht
     
  • Maaperre saava api
  • Uudissõ
     
  • Kipõmbil om kardok joba maan
  •  
  • Võhandu maratoni oll´ timahava rassõ sõita
  •  
  • Lõõdsamehe paadiga Mooste järve pääl
  •  
  • Võro valla kingitüs − uma kaardipakk
  • Märgotus
     
  • Varõs – uma tsirk
  •  
  • Varõssõ-juttõ Uma Lehe jutuvõistlusõlt
  •  
  • Kiri
  • Elo
     
  • Kuul oppas latsi kalla süümä
  •  
  • Avita Pikäkannu latsil saviahjo saia!
  •  
  • Umakiilne kevväi Väimälä latsiaian
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
    Varõssõ-juttõ Uma Lehe jutuvõistlusõlt
     
    Varõs ja haraga

    Mi maja vastah Põlvah om veidü vapa ruumi. Sääl kasusõ kuusõ ja kõo. Minevä keväjä jäi silmä, et üte kuusõ otsah käüse määnegi kisma. Edimält arvssi, et nii haraga ku ka varõs omma tuu puu hindäle pesäpuus valinu. Nigu varõs kuusõ ossa pääle vai harakidõ pesä lähkühe tull’, kihotõdi tä armulda minemä.
    Ku haraga maah kõndsõva, sis tull’ varõs kõgõ hüpeldeh näide mano. Sis ma sai arvo, et tuu ütsik varõs om päähä võtnu, et harak omgi timä paarilinõ! Ütli tuud hindä ette «armukolmnukas».

    Sääne tapõlus kuusõ otsah käve suurõ suvõni. Mõtli hindäette, kas harakil om aigu poigõ vällä haudu, ku piät kõik aig «kosilast» minemä ajama.

    A poja kasvi tuugipoolõst. Ku nä pesäst vällä tulli, sis oll’ varõs kah näide hulgah! Tull’ vällä, et timäst sai kah «latsõhoitja». Tuul aastal ellivä kolm poiga, vana haraga ja varõs ütstõõsõ lähküh.

    Varõsõ Tiiu
    Põlva

    Varõsõpojalõ kasuvanõmbis

    Taa lugu juhtu Leevi küläh 1999. aastagal, ku tan viil kuul oll’. Oll’ klassiõdak. Kõrraga joosiva latsõ klassi, kastih hainu seeh varõsõpoig, kes ai nokki vallalõ. Tä es mõista viil linnadagi!

    Latsõ seleti ütstõõsõ võiki, et Vaak, niimuudu tä ärki õkva ristiti, oll’ puu all ja rüükse appi, a immä es tulõ koskilt.

    Ma tiidse, et tsirgupoiga ei saa inemine üles kasvata. Ütli latsilõ, et piämi tä tagasi viimä. A kost, latsilõ paksõ ilmkistumalda suurt rõõmu tedä kaia, silestä ja joba võtt’ Vaak saiaraasukõistki suuhtõ ni niilse alla.

    Es taha näide rõõmu är tsurki ja niimuudu Vaak oll’gi mi klassiõdagu auküläline. Peräst veimi tä mi poolõ, mu tütär Maarja oll’ õkva nõuh Vaagu adoptiirmä. Ma püüdse iks luudussäädüisi näile seletä, a kes tuu kullõl’!

    Majarahvalõ paksõ varõs kah suurt rõõmu: naabrinaanõ tõi Vaagulõ pasteeti, midä tuu suurõ isoga sei. Varõsõpojalõ säeti umaette elämine küüki.

    Perähpoolõ nakas’ Vaak lindama ja tä pidi vällä viimä. Mõtlimi, et lindas tõisi mano ja kõik kõrrah. A kost! Tõõsõ varõsõ es võta mi tarõvarõst umas – naksiva pesmä. Tä es kraaksu niimuudu ku tõõsõ varõssõ ja või olla tegi muidki asju tõistmuudu. Tõistsugutsit ei kannahtõda ei inemiisi ega eläjide seeh…

    Mõnõ ao elli Vaak mi kuusõ otsah, üüse magasi sääl ja hummokidõ oll’ kõgõ platsih ni nõudsõ süvvä. Suurõs ilosas tsirgus oll’ kasunu mi kasulats: sulõ läüksevä, silmä kaiva targastõ meile vasta. Süä sulli säänest tsirku kaiõh…

    Ütskõrd jaanipäävä aigu olli kapstapõllu pääl, ku kuuli tütre rüükmist: «Varõs uppu är!» Oll’gi vaesõkõnõ tünni är uppunu. Suurõ murrõ ja ikuga matsõva esä ja tütär uma kasulatsõ maaha. Tuu suvi palli õdagist künnel havva pääl.

    Mõnõ aastaga peräst Tartuh zooloogiamuusõumih lasiva latsõ ummi lemmikide man hinnäst pildistä, Maarja muidugi varõsidõ topistõ man.

    Siiämaani kae esi kah varõssit tõõsõ pilguga: ilosa ja targa tsirgu omma!

    Liiva Aasa
     
    Varõs om inemiisile armsas tsirgus saanu.
    Platsi Liiso pilt
     
    Varõsõ võidurõõm

    Kai väläh aiah ütte uibot, õt mõni oss vaia är lõiku. Üle heki paistu tii pääl suur kunt: oll’ tä põdra jala muudu. No meil ümbretsõõri kolm jahimiist siih ja olõ-i imeht, kost mõni pini midä är vidänü vai pihta pandnu.

    Tull’ suur varõs kundi mano, kai ütelt puult ja tõõsõst külest ja sis tull’ kass ka kaema. Kass joudsõ lähembähe ja varõs taha-s är minnä. No kassilõ tuu õs miildü ja paar kipõt hüpet varõsõ poolõ pand’ varõsõ lindo.

    A tä linnas’ õnnõ miitre võrra ülespoolõ ja lask’ jäl maa pääle. Kass oll’ kundi man ja kai, kas om midä võtta, varõs tull’ lähembäle ja kass jälki hirmut’ nii, õt varõs nõssi miitrekese lindo. Vaik-vaik, miä tast tulõ, kinä kaia ja ma õs nakka segämä uma ossalõikamisõga tuud tsirgu ja kassi vahelist asja. Nelli kõrd hirmut’ kass sis varõst lindo. Sis läts’ kass umma tiid.

    A ku tähtsält astsõ varõs sis kundi mano – õks üts külg iih ja sõs tõõnõ. Ku pand’ hüä jala kundi pääle, pitsit’ uma varba ümbre, kai viil katõlõ poolõ ja ku tull’ tuu võidulaul: krraaaaaks!

    No ku tuu as’a saanu filmi pääle, sis olnu Juutuubih timmä õks kõvastõ kaetu. A olõ-s varõsõl kah suurõ kundiga midä tetä – är viiä õs saa ja ts’aunas’ nokiga paar kõrda õnnõki.

    Linnusõ Vaino
    Verska, Setomaa

    Läbiligonu varõsõpoja

    Mu kotoh üte kuusõ ladvah om olnu aastakümnit varõsidõ pesä. Ku tulõ keväjäne maarjapäiv, pandva varõsõ edimädse vahtsõ pesäpalgi paika.

    Lännül maarjapääväl oll’ viil nii suur talv ja külm, et varõsidõ jutust oll’ kuulda protestinuutõ. Timahava om lugu pall’o parõmb.

    A ütel suvõhummogul es saa ma lauda mano minnä. Uma kodovarõsõ, kiä kassiga süüki jagasi, ründsi minno nigu häötüslinnugi sõa aigu. Puuriida pääl lössüti kolm läbiligonut varõsõpoiga.

    Üüse oll’ kõvastõ vihma tulnu ja varõsõlatsi viil hõrrõ kihäkattõ likõs tennü. Ma panni alumiiniumkausi päähä, võtsõ kartolikorvi, upiti hädälidse korvi ja tõi küüki kuioma. Vanno varõsidõ hädäkisa oll’ suur ja ilma pääkattõlda vällä minnä es tohe.

    Ku varõsõlatsõ är olli kuionu, andsõ nimä tagasi. Tõõsõl pääväl oll’ rahu muro pääl. Jo olli varõsõlatsõ kimmämbähe paika är viidü.

    Laanekivi Õie<(b>
    Kolepi, Rõugõ khk
     
    Uma Lehe
    300. numbri nupumäng
     
    „Tagamõtsa”
    ETV-n
     
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
     
     
     
    Uma Internetin