Nummõr' 307
Mahlakuu 22. päiv 2014
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  • Pääleht
     
  • Maaperre saava api
  • Uudissõ
     
  • Kipõmbil om kardok joba maan
  •  
  • Võhandu maratoni oll´ timahava rassõ sõita
  •  
  • Lõõdsamehe paadiga Mooste järve pääl
  •  
  • Võro valla kingitüs − uma kaardipakk
  • Märgotus
     
  • Varõs – uma tsirk
  •  
  • Varõssõ-juttõ Uma Lehe jutuvõistlusõlt
  •  
  • Kiri
  • Elo
     
  • Kuul oppas latsi kalla süümä
  •  
  • Avita Pikäkannu latsil saviahjo saia!
  •  
  • Umakiilne kevväi Väimälä latsiaian
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
    Platsi Liiso tsehkendüs
     
    Autoost ei olõ naasõvõtt
     
    Keväjä tulõ iks kangõ himo vahtsõ massina perrä. No tulõva miilde ka kõik nuu vana hää sõbra, kes meil omma olnu ja inämbüs näist joba ammu kalmu all.

    Kõgõ vanõmbas elli Zaporoþets vai rahva seen tunnõt «maantiimuhk». Sõbra vällänägemine es olõ külh kõgõ snoobimb: kasvu poolõst matal ja jässak, jalakõsõ egän ilmakaarõn lajan. A tuu iist oll’ lämmä süämega. Miä tuust, et käümä minnen oll’ kuulda urinat vai esiki nurinat: mille jälki ma… A tii pääle es jätä kunagi – läts’ nigu Vinne tank läbi lumõhangõst vai muamülkäst, kapoti all iks 40 hobõst hirnman.

    Veimi timäga külh hainu, kardokit ja mõtsast puid. Talvõl krõpõ külmäga tull’ sõpra kõtu alt leeklambiga lämmistä. Suvõl jälki tuu hädä, et pikembä reisi pääl läts’ õli kiimä ja tuuperäst tull’ sakõstõ piätüisi tetä.

    Sõbõr Moskvitš oll’ peenemb ja liinalikumb. A timä puudusõs olli rägisejä laagri, kolvi, kepso. Es julgu pikki sõitõ tetäki. Miä säändse reumaatikuga iks tiit! Üte kalamehe käest mi tä saimi ja tõõsõlõ kalamehele tä möimi.

    Järgmäne sõbõr oll’ piinü olõmisõga Audi. Uma kipõ stardi ja pehme üsäga sai timäst õigõ pia naisperre lemmik. A päält mõnõkuulist sõitmist sai selges, et sõbõr oll’ salajoodik. 20 liitrit õlli alla kulista oll’ timäsugutsõl nal’aasi.

    A meil es olõ määnestki tahtmist nii kulukat sõpra pitä ja veimi tä lammutustõ. Lammutusõ mant löüdsemi pall’o kobõdamba sõbra – uno Opeli. Aastit oll’ tõsõl umajago, a elotahet täl paistu olõvat.

    Timän oll’ herksät vaimu ja tetätahtmist. Käve peremehega mõtsa, perepoigõga Tarto liina ja pernaasõga tohtridõ mano. Murdsõ perreliikmidõga võrdsõlt tüüd tetä, kooni ütel pääväl moro pääl jäi timä tulihingeline süä saisma.

    Miil oll’ hallõ mitu kuud, a elo läts’ edesi ja tüü tahtsõ tetä. Otsustimi vahtsõ sõbra hanki, selle et elo ilma sõbralda om ku supp ilma soolalda.

    Möimi lehmä ja põrotimi suurdõ Tarto liina Raadi autoturulõ. Tan saisi massina, nõna mitmõn pikän rian. Noid sato markõ ja tuhandit värme, miä aiva pää peris segi.

    Mehe mugu kõndsõ autorivve vaihõl: kobisiva ütte, silestivä tõist, hiilsevä kolmanda kapoti ala, neländät togisiva niisama jalaga.

    Ku ütega proovisõidulõ lätsi, võti minno kah pääle. Nigu tuu sada katskümmend killo istmõ pääle prandsaht’, käve mu tagaotsakõnõ vasta maad. Moodor tekk’ imelikku hellü ja massin rappu nigu palavikun haigõ. Kaup jäi katski.

    Autoaia tõsõn veeren oll’ ka kats rita mukituisi massinit. Kävemi näide vaihõlt läbi, õks midägi jäi puudu, et meile olõs sobinu – mõni ülearvu suur, tõõnõ jälki väiku. Mõni korgõ, tõõnõ matal ja nõrgakõnõ maal sõitmisõs.

    A perre rahaplaanilõ mõidu nä kõik väega rassõlt. Luutusõraas tahtsõ joba kaoda, ku miis näkk’ aia veeren ütte kurva olõmisõga massinat. Es olõ täl uhkõt värmi ega tsõõrõl uhkit ilukilpõ. Ja silmä olli kurva ja tummõ. Jo tä oll’ joba pikält vahtsõt peremiist uutnu.

    Ku miis oll’ autot kobinu, läts’ tä peris püürdehe tuuperäst, et massinal oll’ automaatnõ käügikast – mu mehe elounistus.

    Rohkõmb autit mi es kae. Mi vahtsõ sõbra hind oll’ siski suurõmb mi rahakoti sisust, a autoumanik oll’ kinä vinne naistõrahvas, kes andsõ meile massina kuvvõs kuus perrämassu pääle. Sis viil usuti eesti talomehe ausust.

    Ku paprõ kõrran, leivä vahtsõ sõbra Volkswageni silmä helkämä ja mi lasimi laulu ja kummivilinäga Tarto liinast kodo poolõ.

    Säinasti Asta
     
    Hädän massinidõga
     
    Tuu lugu juhtu sõs, ku ma olli viis aastat vana, tõisi sõnnuga puul eluaigu tagasi. Mullõ miildü sõs hirmsalõ rattaga sõita. Nigu hummugu silmä vallalõ lei, õkva ratta sälgä. Ütel puulpäävätsel hummukul pandsõ ruttu rõiva sälgä ja ratta manu.

    Millegiperäst oll’ esä õdaku ildampa tüült tulnu ja uma massina – autu pandnu kuurilõ väega lähküle. Ku ma harilikult rattaga sõida, sõs jääs kuuri ja autu vaihõlõ mu jaos paras maa. Egä ma toda es tiiä, et ma tuu päiv säält häste läbi ei mahu.

    Istsõ rattalõ sälgä ja naksi väntämä. Eski kuuri ja autu vaihõlt mahtu läbi ja viil nii umbõs paarkümmend kõrda.

    Lõpus tulli mu armsa vanõmba kah vällä kaema, mis lats tege. Kül näil oll’ «hää miil» minnu näten. Leivä kattõ kätt kokku ja ahheti. Imä tull’ autu manu ja näüdäs’ mullõ kah tuud asja, mille näil nii «hää miil» oll’.

    Ma olli uma ratta lenksuga autu küle pääle pall’u triipõ vidänü. Sõs ma es saa sukugi arvu, mille nä pahandasõ. Mu ratas oll’ jo kah triipõ täüs. Mis vahe tuul om, massin om jo massin?! Ku küpär miist ei tsurgi, mille sõs triip piäsi massinat tsurkma?

    Paju Phil-Benjamin
    Parksepä keskkuul 3.b klass
     
    Äpärdüs sannah
     
    Kai, et vaia sannah kävvü. Naabril oll’ sann kütet ja sõs tull’ mul sääne plaan, et sokuda hindä kah sinnä. Tõsõ olliva säändse haigõvõitu ja ma es nakka hindäle ütsindä tuud sannakütmist ette võtma.

    Käve sõs naabri man, kõnõli as’a är ja naabri ütel’, et mille mitte. Noh, passõ sõs ma aig-aolt, ku kavvõh järg um, ja ütel aol oll’gi mu järekõrd käeh.

    Võti sõs uma mõsukompsu käe otsa ja joosi sanna. Noh, võti hindä rõivist valla, vissi vett kerisehe ja mõnuli lava pääl. Soputi vihaga kah, lei uma kondi kobõdambas.

    Uhi hindä tuust hiist puhtas ja naksi sõs keret rohima. Tei vii mõskmisõs valmis ja mõtli kõgõ inne pää puhtas küüri. A sõs näi, et olli sampooni maaha unõhtanu.

    Kai, et ega mõskmisõst ei nakka är kah ütlemä, parõmb võta naabri uma, mõsõ pää puhtas ja peräh tuu tälle tagasi.

    Võti sõs ja panni toda päähä, a kai, et ei olõ nigu õigõ asi.Loputi ruttu maaha ja naksi toda pudõlit peenembält uurma. Tull’ vällä, et tuu oll’ määnegi karvu maahavõtja, mitte sampuun. Mõsi viil kümne viiga ja kuivati sõs hindä är ni lasi sannast jalga.

    Kats päivä käve nigu munasüüjä pini ümbre, kai, kas tulõva hiussõ maaha vai ei. Õnnõs es tulõva, ma jõvvi häste ruttu tuu segu maaha mõskõ, tuu minno päst’ki.

    Sari Meeme
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Maarjapuna

    Maarjapääväl jõi seltskund vanõmbit naistõrahvit maarjapunna. Nä olli tuud aastit tennü, et põsõ roosa olõssi ja tervüs kõrran püsüssi. Vana kombõ var’on oll’ naisil jo hää kotost vällä saia.

    Nigu innembgi, käve veini mano lagja jutt. Üts ütel’, et täl pist ütest kotusõst, ja tõõnõ, et tsuskas tõõsõst paigast. Pää käü ümbre ja jalg om nõrgas jäänü, kepildä saa-i vällägi mintüs.

    Õnnõ üts naistõrahvas nimmas’, et tä tunnõ-i midägi. Sääne hindä parõmbas kitmine ai lavvanaabri vihalõ. «No sis om iks väega halvastõ. Ku inemine viil tund midägi, sis tä eläs, a ku tunnõ-i, sis om tä är koolnu,» pand’ naabri as’a paika.

    Mooduateljeen

    Võrokõisil om vast viil meelen teenindüskombinaadi Tammula mooduateljee. Vinne aol oll’ umblõminõ otav ja ateljeen kundõdõst puudu es olõ. Mõnikõrd oll’ tüüd nii pall’o, et kleiti vai muud hilpu es jõuta pruuvmisõ aos valmis.

    Nii juhtu tuukõrd kah, millest tan juttu tulõ. Kundõ oll’ vanõmb Võro provva. Töie vastavõtja vaband’ vällä, et vahepääl oll’ pall’o haigit ja meistrigi tõbinõ, tollõperäst tulõ uuta. A tuu kundõ peläs’ hirmsalõ pisiläisi ja kaksõ minemä ku tuul.
     
    Uma Lehe
    300. numbri nupumäng
     
    „Tagamõtsa”
    ETV-n
     
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
     
     
     
    Uma Internetin