Nummõr' 306
Mahlakuu 8. päiv 2014
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Uudissõ
     
  • Põlispuid saa pästä
  • Uudissõ
     
  • Kaivanduisi vastadsõ kutsva rahva kokko
  •  
  • Uhtjärve veeren pühäpaiku kaeman
  • Märgotus
     
  • Hõragu Veevi: liha ja kardokas paksus ei tii
  •  
  • Hoiami umma maad rüüvlide iist!
  • Elo
     
  • Laheda muti omma nal’akuul huun
  •  
  • Kaika Laine mälestüses
  •  
  • Kohe kaova hää as’a?
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
    Koha Priidu tsehkendüs
     
    Koolipoisi tohtri Piho man
     
    Oll’ 1942. aasta süküs, ku sai esä-imä niikavvõlõ kaubõlda, et võisi minnä opma Väimälä põllutüükuuli. Küsümine oll’ tuuh, et mul es olõ kõrralikkõ rõivit. Hädäga tull’ hindäle pallõlda ka esä kamaski, mis olli külh suurõvõitu, a as’a aiva är.

    Mõnõ nädäli peräst kotoh kävveh kõnõl’ imä, kes oll’ vahepääl käünü uma tädi puul, et tädipoja poig Harald opp kah Väimäläh. Käskse timäga tutvas saia – vaest om mullõ toes koolieloh.

    Otsõgi sis Haraldi üles. Oll’ pikk vibalik poiss, must pääjago pikemb. Ütli, kes ma olõ ja kuimuudu mi sugulasõ olõmi. Timä ütel’ õnnõ ah-haa ja käändse mullõ sälä.

    Paari päävä peräst tull’ Harald mi tarrõ ja kutsõ mu umma tarrõ. Sääl ütel’, et hummõn õdaguspoolõ tulõ liina minnä ja ma või kah üteh minnä.

    Ütli, et ei olõ asja ja rahha ka ei olõ. «Mul ka ei olõ, vaia om kävvü õnnõ tohtri man imäle rohto otsman.» Es vaidlõ inämb vasta, olli esiki huvitõt.

    Tõõsõpäävä õdakupoolõ naksimigi liina poolõ astma. Tii pääl Harald selet’ kah, et läämi Piho Ruudi poolõ. «Timä om hää tohtri ja timä talo om mi lähküh. Meid kõiki tä ka tund. Sääl taloh om muidogi rintnik. Ruudi käü sinnä õnnõ puhkama ja suvitama.»

    Ütli, et olõ tohtri Pihost ütte-tõist ka kuulnu esä-imä käest. Esä olõvat vabahussõah Pihoga üteh polguh võidõlnu. Piho olnu polgu arst.

    Esä käü mõnikõrd timä käest eederitähte otsmah, rahha ei võtvat. Ja imä jutu perrä tegevät Piho pall’o murõt tuu nuka pernaisilõ.Võidupühäl ja jaanipääväl kõrraldavat tä sääl taloh suurõ juumisõ, kohe sis nii kutsudu ku ka kutsmalda mehe kokko tulõva, ni mõni ei löüdvät kodotiid nädälipäävä. Naasõ olõvat kaibõkirä Piho pääle saatnu eski ministri Veermaalõ, a api es olõ olnu.

    Tohtri Piho kortõri ussõ tekk’ vallalõ vanõmb naistõrahvas Anna, kes Haraldit ka tundsõ.

    Tohtrit es olõ viil liina päält tulnu. Silmssi timä lihtsät elämist: paar toolikõist, lavvakõnõ, ei sohvat, ei sainu pääl suurt midägi.

    Tull’gi kodo, teretimi. «Ahah, Harald-poissi nätä! A kis taa tõõnõ om?» «Taa om Pressi Heldur. Timä esä olõvat vabahussõa aol suka Võro polguh üteh olnu.»

    «Oll’ jah. No sis kullõti mõlõmba vana Kitzbergi lorri.» (Kitzbergi Piitre oll’ Väimälä põllutüükooli juhataja 1923–1944). Astõ esi kapikõsõ mano ja võtsõ säält asunigu (250 g) korgini täüs pudõli, hõigas’ üle ussõ Annalõ, et toogu karahvin.

    Väikuh karahvinih oll’ tummõ mahl – kirsi uma. Piho vali sis klaasi poolõ mahla ja tuust pudõlist klaasi täüs. Meile ütel’: «No pakkõ Ruudilõ!»

    Harald and’ki timäle. Tä jõi klaasist umbõs poolõ är, silmäs’ nuka poolõ tükükese aigu, sis nigu heräsi ja küsse, kuis meil koolih lätt. Es kullõ Haraldi seletüst ärki, küsse inne, kas vanal Kitsbergil päälaeh ka mõni karv viil alalõ om.

    Sis uursõ, kas poisi ka koolih krutskit tegevä. «Nujah, sa, Harald, olõt esä muudu – uhkõ – ja kõrraligu olõkiga poiss, a sa tõõnõ, mu nimiku poig, kuis suka. Su esä oll’ umal aol laulu- ja tandsumiis.»

    Vastsi: «Teil om väega hüä meelenpidämine.»

    Nõudsõ sis jäl Ruudilõ pakmist. Umakõrda anni timäle ma. Silmäs’ jäl nuka poolõ ja nakas’ kõnõlõma umast kooliaost.

    «Meil kreiskoolih oll’ üts vanatütrikust oppaja nimega Amanda. Tull’ tõnõ klassi, läts’ tahvli mano ja kirot’ sinnä ülesandõ, istõ sis lavvakõsõ taadõ, jäi mõttõhe ja nakas’ silmi pühkmä. Poisi naksi tsuhkma, ma muidogi kah. Amanda läts’ kõrras klassist vällägi är. Tõõsõl pääväl, ku oll’ teedä, et timä tunn tulõ, võti ma kriidi ja kirodi tahvli pääle: «Amanda, mis sa ikõt, käeh sa pia saat tunda likõt...» No sis mul tull’ hädä. Nädälipäävä sai kotoh hako raotus. Esä läts’ kuuli ja ai as’a ornungihe.»

    Ruudil oll’ vaia är kävvü. Harald võtsõ klaasi, vali karahvinist ja pudõlist mano, jõi esi ja paksõ mullõ kah. Es olõki halva maiguga.

    Ruudi tull’ tagasi, nõudsõ jäl pakmist. Harald tekk’ tuud ja küsse sis tohtri käest ka imäle tarvilist rohto. Piho hõigas’ Anna, kes tõi tõõsõst tarõst pudõli pruuni vedelikuga. Rahha Ruudi es võta.

    Harald tekk’ viil viimädse pakmisõ. Tagasimi ussõ poolõ ja hädäldimi, et om joba ilda ja väläh sügüsene külm ilm.

    «Hüä, et lasksõ tubli suutävve, no om vähämbält kõtt lämmi,» tähend’ Harald. Ma tundsõ samma.
    Koolimajja jõudsõmi kül viil inne eelektri ärminekit, a ütine küük oll’ joba pümme.

    «Ei olõ midägi hätä. Hindoala poiss käve eelä kotoh ja timä meile leevätükkü ei keelä,» tiidse Harald.

    Pressi Heldur
    Rõugõ khk
     
    Õdagunõ bussisõit
     
    Asi juhtu paarkümmend aastat tagasi Võro liinah. Oll’ talvinõ õdagunõ aig. Mul hindäl oll’ vaia as’a peräst sõita sugulasõ poolõ, kes elli piimäkombinaadi vastah suurõh kivimajah.

    Tuulaol sõitsõ tuud tsõõri piteh kats bussi, numbri 2 ja 3. Üts buss sõitsõ Kreutzwaldist alla ja Pikkä uulitsat piteh tagasi liina, tõnõ buss läts’ vastapiteh.

    Ma sõitsõgi bussiga nr 2 Kreutzwaldist alla. Bussih oll’ üts vanapaar. Nä olliva pudõlil korgi päält võtnu ja külmärohto maitsnu. Jutt juusksõ joba ladusahe.

    Kaubabaasi man tulli bussist maaha ja lätsi sugulasõ poolõ. Mul sai sääl uma asi kõrda aetus ja lätsi vahtsõst bussi pääle. Oll’ sama buss, mis oll’ liinast tsõõriga tagasi.

    Aigu oll’ müüdä lännü puul tunni. Vanapaar istsõ iks bussih ja mõlõmba joba peris pur’oh.

    Miis käskse naasõl aknõst vällä kaia: «Kas Kalatsova joba paistus?» «Ei paistu, liina tulõ omma viil aknõ takah,» ütel’ naanõ.

    Inemise kuuliva näide juttu. Üts ütel’: «Seo buss sõitki õnnõ liina piteh ümbre.» Kell oll’ joba õdagu katõsa läbi ja inemise ütlivä, et nii ilda ei sõida ütski buss Kalatsova kanti. «Kimmähe om ti buss joba ammu är lännü,» arvas’ kiäki.

    Naanõ ütel’ tuu pääle: «Kos tä är om lännü, piledi omma jo mi karmanih!» Ja vanapaar astsõ bussijaama piätüseh vällä.

    Puderzelli Linda
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Ammõditruudus

    Võrokõsõ kimmäle mälehtäse Võro keskliinan aoleheputkat, kon lehti ja ka muud möivä Helju ja Liidi. Nä olli täpse ja häätahtligu naasõ uman ammõtin, inemise peivä näist luku.

    Helju kodo oll’ sääl lähkün, õnnõ läbi hoovi minnä suurõn liinamajan.

    Ütel pühäpääväl, ku putka oll’ kinni, läts’ Helju majakeldrihe kardokit tuuma.

    Äkki löüd’ tä, et sais tühä korviga aoleheputka ussõ takan.

    «Jala esihindäst kanni mu tüükotusõ mano,» kõnõl’ Helju ildampa umast äpärdüsest. Vot oll’ ammõditruudus!

    Jant nime peräst

    Eesti vabariigi edimäsel aol oll’ tuntu Võro Kandlõ tiatri näütlejä Tont Laretei. Tont oll’ artistinimi, passin saisõ Adele.

    Ütskõrd tull’ tälle rahakaart. A võta näpust! Postiammõtnik ütel’, et nimi ei olõ õigõ. Tondil es jää muud üle, ku majavalitsusõst tõend tuvva. Sääl saisõ kirän, et Laretei kortõrin kedägi tõist ei elä. Ammuki sis mõnd tonti! Egäs juhus võtsõ Tont üten ka Kandlõ tiatri tüütõendi ja sai uma raha iks kätte.

    Uma nime üle oll’ Tont väega uhkõ. Tälle oll’ ant pikk elo: tä läts’ taivaidsi lavalaudu pääle tsipa inne 100. sünnüpäivä.
     
    Uma Lehe
    300. numbri nupumäng
     
    „Tagamõtsa”
    ETV-n
     
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
     
     
     
    Uma Internetin