Nummõr' 305
Urbõkuu 25. päiv 2014
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  • Pääleht
     
  • Tulõ uma mõtsapido
  • Uudissõ
     
  • Võrokõsõ kott sai korgõ avvohinna
  •  
  • Uma söögimeistri tekk’ tsigahää tordi
  •  
  • Katsas küläpillimiihi päiv Oravil
  •  
  • Sännän tulõ luulõlugõmisõ päiv
  • Märgotus
     
  • Imä viie latsõga Tsiberin
  •  
  • Kiri
  • Elo
     
  • Lustlik näütemängupäiv Puigal
  •  
  • 10 000 puuga uibuaia pidäjä: Eestin tasus ubinit kasvata
  •  
  • Kodu Järvamaal, süämen Võrumaa
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
     
    Kuklasõ Virve näütäs perrepilte 1939. aastast: kuun ellä jäi viil vaivalt kuus aastat.
    Harju Ülle pilt
     
    25.03.1949 – 65 aastakka suurõst kiudutamisõst
     
    Imä viie latsõga Tsiberin
     
    Kuklasõ (Tuviku) Virve (83) Võrolt, peri Osolast (Urvastõ khk), tulõtas miilde, kuis Tsiberihe viidi timä pere: imä, kolm tütärd ja kats väikut poiga. Esä oll’ är viidü joba 1945. aastal, ku oll’ visanu hobõsõpaaritamispunktin nall’a: «Ei tiiä, kas vana vunts tuvvas kah Kremlist siiä naisi kargama?» Tuu ütelüse iist sai kümme aastakka Vorkuta vangilaagrit ja viis aastat välläsaatmist. Vorkutan kaivandusõn tä 1947. aastal kuuligi.

    Oll’ 1949. aasta keväjäne koolivaheaig. Kävemi sõsaraga Võro keskkoolin. 25. märdsi hummogu varra kell kuus herätedi meid üles. Ma vahtsõ aknõst vällä: püssämehe aknõ takan! Ütli imäle, et tiiä-i, mis nüüt saa.

    Üteldi, et katõ tunniga olku kõik as’a kuun, tuldas perrä ja viiäs är. Üts püssämiis jäi sinnä, Vennemaa eestläne. Ütel’, et om väega väsünü, hiitse madradsi pääle maaha ja pikut’ sääl. Käskse panda kottõ sisse kõik söögikraami, mis meil om. Imäl oll’ purgitäüs rasva üten kõrnidõga. Lihha es olõ inämb alalõ.

    Küssemi, kas terävillä saa üten võtta – meil oll’ õnnõ paar killo suurmit alalõ, samas pääväs oll’ veskiaig pantu. A oll’ lubatu õnnõ suurmit vai jahhu võtta.

    Sis naksi küllä müüdä käümä, et kes annasi leibä ja jahhu terävilä vasta. A kõik ütli, et näil ei olõ – pelksivä tuud asja. Joosi sis Reinomäele, kon vanaesä-vanaimä eläsi, a näil es olõ kah väega midägi.

    Mi olli nii saamadu, es mõista midägi üten võtta. Tuu Vennemaa eestläne sis kaabits’ siist ja säält, et võtkõ tuu ja taa üten: kõik kulus är! Leevämõhe pandsõ meile üten! Umblõmismassina sokut’ kah, et tuud lätt kimmäle vaia. Perän tull’gi vällä, et tuu oll’ hää.

    Katõ tunni peräst es tulõ kedägi. Pandsõmi sis esi hobõsõ ette ja sõidimi koolimaja mano, kost meid suurõ massina pääle laaditi. Hirmsa oll’, ku hulga inemiisi tuudi sinnä kokko! Tuu Vennemaa eestläne ütel’: «Mi olõmi kõik taa joba läbi elänü, mi tiiämi. Ei koolõ sääl midägi, sääl eläse kah inemise.»

    Vasta õdagut saimi autoga liikma. Tuudi meid Võro raudtiijaama. Egäüts istsõ vagonin uma kraamiunigu otsa. Tuu sõidu algus oll’ hirmsa. Imä viil ütel’: «Kuis meid lastas nii är viiä, vast iks tultas meid pästmä?» Uutsõ iks tuud «valgõt laiva»! Ma ütli imäle: «Är unistagu!»

    Ku naksimi sõitma üle Pihkva, ütel’ emä: «Nüüt om kõik, läämi tõist kõrda Vennemaalõ.» Näide pere sõitsõ Vologdahtõ maad otsma ja tull’ Eestihte tagasi, ku sääl elo kehväs läts’.

    Mi saimi edimädse söögi Uuralist läbi. Inne es anta midägi, egälütel oll’ ütte-tõist iks üten. Eläsimi üle. Kõgõ halvõmb oll’ välläkäümisega. Mehe teivä mulgu vaguni põhja, panniva pangi pääle ja põhi alt är, kaas pääle. Ku meid pääle Uuralit vaguniist vällä naati laskma, sis olli kõik tiiveere täüs tettü...

    Sõit oll’ mitu nädälit. Irkutski oblastihe. Meid laaditi vällä Tuluni liinan, osa rahvast viidi edesi Taišetti, osa Irkutskihe. Meid viidi Tuluni rajooni Jevdokimovihe.

    Ma olli 18,sõsar Milvi 17, Liidia 14, Ants 11 ja Viktor säidse.

    Viidi meid suurtõ barakki, mis oll’ olnu hobõsõtall. Kõik olli üten nigu lamba. Ildampa anti laudu ja egäüts ehit’ hindäle vahe. Päält mi olli viil Laanõ, Kivi, Ojandu ja Uibopuu pere.

    Perän anti egäleütele raudpliit. Sääl küdsi emä kardokakuukõ: lõigas’ lipsukõisis ja andsõ meile tüü mano üten.

    Leibä jakku väega veitüs aos, suur pere oll’. Kõgõ hullõmb oll’ lugu poissõga. Emä tull’ tüült, poisi hõiksiva: «Emä, kas leibä tõit? Leibä taha!» Sis anti leibä jao peräst, pätsikene perre pääle. Tuu oll’ nii mulgulinõ, õhku täüs, pall’o säält sis oll’ perrele jaka...

    Tüüle pidimi käümä üle suurõ ja kipõ vooluga Ija jõõ. Kõgõ hirmsamb oll’ ijäminegi aigu. Võtsõmi lavva, lavva pääl astsõmi, nõstsõmi jäl lauda edesi, et mitte ijäpanku vahelõ vaoda. Ku keväjä üleujutus oll’, sis mi es saaki tüüle minnä.

    Teimi mõtsatüüd. Kerge es olõ. Kõik oll’ käsilde. Sae olli õnnõ «sullõ-mullõ», moodorsae tulli ildampa. Ossa olli suurõ, kirvõga rao näid. Musta mehe vangilaagrist olli kah sinnä tüüle saadõdu, nuu aviti veidükese.

    Ku suurvesi tull’ Sajaanõst, tull’ palgiparvõtus. Mi veerütimi palkõ perve päält vette.

    Tervüs pidi vasta pidämä, kuis muido sai. Ma olli sääne kehväkene.

    Ütskõrd hobõsilõ haina tegemise aigu läts’ kihä likõs ja jõi lättevett. Naas’ väega halv ja jäi kopsupõlõtikku. Olli hulga aigu Tuluni haigõmajan. Perän sai joba kerembät tüüd: palkõ mõõta ja üles märki, pall’o kubatuuri om. A Milvi tüüt’ iks mõtsan ja Liidia kor’as’ tõrva.

    Vabaslaskmisõ kiri tull’ 1956. aastal, a meile tuud es üteldä. Üteldi viil 1958. aastal, et olõti vaba, võiti tagasi sõita.

    Kodo sõitsõmi tagasi 1959. aasta keväjä. Kõrraga es olõ nii pall’o rahha, et sõita. Kõgõpäält sõitsõ ma noorõmba vellega. Tädi Miili saatsõ meile Krimmist sõiduraha.

    Emä Milviga tull’ perrä viil sügüse. A Liidia läts’ geoloogilõ mehele ja sõitsõ Kasahstanni. Miis kuuli pia är, a Liidia eläs seoniaoni sääl.

    Ku kodo jõudsõmi, es taheta meid häste vasta võtta. Pärtelpoig oll’ sis esimiis (Pärtelpoeg Feliks, Võro rajooni TSN täitevkomitee esimiis – UL), kutsuti meid sis taaha istungilõ.

    Mul olli joba haigõmaja man kokakursusõ läbi tettü, tahtsõ Osolalõ kokas saia, kotust pakuti. Es lastaki: Pärtelpoig es lupa ei Osulalõ egä Võro liina sisse kirota. A sis es saa jo kiäki tüüle kah võtta. Küsse viil, et kuis minno ülepää kokakursusõlõ võeti?!

    Asi lõppi niiviisi, et sai Väimälä sissekirotusõ ja tüüle.

    Umma maia es lasta sisse. Kodo anti meile külh ildampa tagasi, a Vennemaa eestläse perekund läts’ sinnä sisse ja es tulõ vällä.

    Meesterahvas oll’ viinavõtja, ütskõrd tä kuuli ja maja jäi vabas. A mi sinnä inämb tagasi es lääki, möimi majapidämise är. Nüüt om tuu majapidämine nii ilostõ kõrda tettü!
     
    Kuklasõ Virve (hääd kätt) Tsiberin üten sõbranna Neljaga.
    Pilt eräkogost
     
    Uma Lehe
    300. numbri nupumäng
     
    „Tagamõtsa”
    ETV-n
     
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm
     
     
     
    Uma Internetin