Pääleht |
Uudissõ |
Märgotus |
Elo |
| |
|
|
| | Harju Ülle,
päätoimõndaja | | | |
Juhtkiri: Kas aolugu kõrdas hinnäst? | | «Ku Vinnemaa löüd hää viguri, kuis Eesti är võtta, sis tä õkva võtt ja arvada Putin tuu viguri vällä märk, tä om väega kavval,» märgot’ inemine, kiä mälehtäs tuud, kuis Nõvvokogo Liit 1940. aastal Eesti är võtsõ. Samma tundva nuu, kiä täämbä 65 aasta tagost märdsikiudutamist miilde tulõtasõ. Nä mälehtäse.
Olõ-i tan ilman inemise tõistõ ku sis. Targa telefoni ja Internet tii-ei inemise süänd tõsõs. Vinnemaal om iks tukõv tahtminõ tervet ilma uma käpä all hoita. Eski mi rahva miil kisk kolmõ tsihti umbõs sammamuudu ku umal aol. Üts punt om kimmäs, et kaits Eestit viimädse veretsilgani. Tõnõ punt märk joba kohvri pakmisõst ja jalga laskmisõst. Ja üts väiku punt tiid täpsele, kelle varra nä himostasõ ja kellele nä mulgu kaibva, ku tan suurõmbas jamas lätt.
Mi saami õnnõ kõvva luuta, et midägi om siski parhilla ilman niipall’o tõistõ, et mi kodomaa jääs vabas. Ja usku tuud, minkast ildaaigu kõnõl’ kirämiis Mikita Valdur: eestläisi kõgõ suurõmb saavutus om püsümäjäämine.
«Miä ka ei tulõ, mi elämi edesi!» ütel’ tuu inemine, kiä mäletäs 1940. aastat. Ma usu tedä. |
|
|
|