 Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Koha Priidu tsehkendüs | | | | Paali ja pangitäüs granaatõ | | | Oll’ keväjene maaharimisõ aig Vinne ao lõpun Setomaal, kon ma sis tüüd tekse. Põllu veeren, kon suur traktor parajalõ maad tekse, jäti ma autu saisma, et traktorist Jaaniga mõni sõna juttu aia.
Ku massinist maaha karas’ ja ümbre kultivaatori mu manu tulõma naas’, kuuldsõ läbi traktori mürinä hirmsat vanmist. Sis naas’ tä äkki kässiga vehkmä ja tundu, et mehe samm vinnü tükü maad pikembäs.
Ku põllu keskel kokku saimi, oll’ miis näost valgõ nigu seto hamõ ja näüdäs’ traktori poolõ. Näie, et kultivaatori vetrõ vahel ripõnd’ puulviltu pea meetri pikkunõ kahurimürsk.
Edimält targutimi niisama, sõs nõstsõ Jaan kultivaatori üles ja mürsk sattõ pehme mulla sisse nigu padja pääle. Mis tetä? Pelksi mis ma pelksi, a är julksi, nigu üteldäs.
Võti mürsü üskä ja kandsõ mõtsa ala pedäjide vaihõlõ, kon saisõ joba mitu aastat nigu miis pistü üts igäväne suur lahkõmalda linnugipomm. Küläinemise olliva tõsõga joba är harinu ja nigu üts vanamiis ütel’: ega taa kellelegi külge kah tükü, ku esi tsuskma ei lää. Panni mürsü tuu suurõ «velle» kõrvalõ, kaimi õgas juhus viil põllu üle ja tüü läts’ edesi.
Õdagu tull’ punt nelä-viieaastaidsi tsurasid mu ussõ takka ja andsõva tähtsä näoga teedä, et nimä leüdsevä kats pommi.
Võti tsura autu pääle ja sõitsõmi liivakarjääri, kost sovhoos oll’ joba mitu aastat teie pääle liiva vedänü.
Pääle suuri autidõ tüüpäävä lõppu olliva poiskõsõ uma mänguautu võtnuva ja kah õkva välläsõidu jälgi päält liiva lumbi viirde vedämä naanu. Ummi väikeisi lapjidõga kaibõn ollivagi nä säält üte mürsu leüdnüvä. Ja ku suurõst huvist edesi kaibsõva, leüdsevä tuustsamast massinajälest viil tõsõgi.
Vei latsõ tagasi maja manu. Õdagu, ku poisi joba magasiva, sõidi karjääri ja kandsõ nuuki mürsu mõtsa pedäjide ala. Kaksi viil peotävve haina kah pääle, et nätä ei olõssi.
Tõsõl pääväl kõlisti sõakomissariaati. Paari päävä peräst olli üts pilusilm ja ohvitsiir Narvast suurõ autuga platsin. Leitnant andsõ sõdurilõ käsu pommi autu pääle laati, esi läts’ puuti paikligu õllõ ja söögiga tutvust tegemä.
Sõitsõmi karjääri, kasahh ai autu taasperi perve manu ja ma näütsi mürskõ kotsa kätte. Sõdur, esi lühkene ku mättäräpsäjä, haardsõ mürsu üskä, küünüt’ varbidõ pääl saistõn pommi üle pordõveere ja lasksõ tuul suurõ mürinäga autu kasti viirdüdä.
Mul tahtsõ süä saisma jäiä. «Kas naa ei lahkõ?» tahtsõ ma teedä. «A hui jevo znajet,» ja joba visas’ tä tõsõgi mürsu üle kastiveere autu pääle. Õnnõs käve ennedä kõva kolahus, ku kokku viirdüsivä. Istsõmi autu pääle ja võtimi tsihi poodi manu, kos leitnant joba õllõpudõlidõga uutsõ. Ohvitsiir andsõ teedä, et täämbä nä pauku ei tii, nii om põhjust jälleki tagasi tulla. A õgas juhus otsva viil miiniotsjaga karjääri läbi. Otsõvagi. Õkva kõrdapiten ja põh’alikult. Rohkõmb es levvä medägi. Tuukõrd.
Ülejärgmädse päävä õdagu olliva poisi jäl mu ussõ takan. «Mi leüdsemi viil kats pommi!» oll’ kolmõaastanõ naabritsura tähtsüst täüs. Olliva säändsesama mürsu, ennedä kümme meetrit karjääri sissepoolõ, ja jälki õkva autu jälen.
Veie nuuki üüse mõtsa ja tõnõ päiv kõlisti joba tutvalõ mehele Narva. «Jolki-palki, mi jo tullimi säält,» oll’ leitnant vihanõ. Lõpus saiõ õks as’ast arru ja lubasi jäl paari päävä peräst tagasi olla. Käskse viil kõigilõ teedä anda, et ku koskil mürskõ, pommõ vai muud sõakraami om, sis toogu kõik mõtsa viirde põllu pääle, kos pidi suurõmb paugutegemine tulõma. Kasahhi, kiä karjääri eelmine kõrd miiniotsjaga läbi oll’ käünü, lubasi maaha lüvvä.
Kõnõli tuust poodi man ka rahvalõ. Vass’o tiidse, et timä sanna veere all om igäväne pall’u padruniid ja koskil pidi viil granaatõ kah olõma. Paali lubasi umast keldrist kah kõik kokku kor’ada.
Neläpäävä ollivagi sõaväeläse sääl linnugipommi lähkün põllu pääl. Sis kammand’ väki joba kapten.
Sõduri vedäsivä ärkäkidü mürsü põllu keskele, kandsõva mõtsast pommi kah sinnä kõrvalõ ja naksiva sis juhtmit lakja vedämä ja dünamiiti paika pandma. Rahvast oll’ pall’u kokku tullu, et tuud mürähüst uma silmäga nätä.
Kõrraga ilmu puiõ vahelt vällä sinine traktor, mia võtsõ tsihi õkva ohvitseri manu põllu keskele. Kabiinist pudõsi vällä parajalt tsommin Paali, Vass’o hüpäs’ kah maaha.
«Uutkõ, ma kalluda uma kraami kah taha unikudõ,» hõigas’ Paali. Vindläse kaiva mu otsa. Ja inne ku ma jõudsõ suugi valla tetä, haardsõ Paali traktori kabiinist pangitävve padruniid ja käsigranaatõ, nuid «sidruniid», kapõrd’ pommi manu ja kallut’ nigu kollin pangi sinnä mürskõ pääle tühäs.
Inne ku mehekene jõudsõ käe tõsõ pangitävve perrä küünütä, oll’ kapten pikä hüppega tä man ja andsõ säändse lõvvahaagi, et mehel es putu jala kah maad, ku perse pääle tükü maad kavvõmbahe maaha linnas’.
Tükk aigu saimi kuulda hirmsat vinnekiilset vanmist, sis võtt’ ohvitsiir esi tu tõsõ pangitävve, kon paistu olõvat õnnõ padruni, ja säädse nuu kah sinnä granaatõ manu. Juhtmõ veeti lõpuni paika ja meile anti käsk pikäle hiitä.
Ennedä Paali saisõ nigu õigõ miis võsu veeren puhma nõal pistü. A ku kuuli vingma naksiva ja pää kotsilt lepälehti pudõsi, oll’ Paali kah pikäle nigu niidet. «Pakan, tan võit surma kah saia,» oll’ mehel kuraas kaonu. Ja ku tuu suur linnugipomm lahes’, oll’ kavvõn põllu veerengi tunda, kuis kuum õhk vasta näku käve. Ku kõik vaiki jäie, oll’ põllu pääle ennedä sükäv tsopp perrä jäänü.
Sõaväeläse sõitsõva minemä ja rahvas läts’ poodi manu, et viil kõrd sõa lõppu tähüstä. Tõsõl pääväl läts’ buldoosõrimiis ja tõugas’ lohu tasatsõs, et villä saasi sinnäki külvä. Rahvas uut jo tsirkusõ kõrvalõ ka leibä, om üts tark miis konagi ütelnü.
Silla Silver
Tsiamäe, Rõugõ KHK | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Lipsuga bussiroolin
Üts miis oll’ väega rõõmsa, ku sai hindäle bussijuhi ammõdi. «Sääne tüü, kon egä päiv saat lipsuga olla,» kitt’ miis, kes seoniaoni oll’ veoauto ruuli käändnü.
A vet egä asi taht harinõmist. Veomassin oll’ lühkene, buss pall’o pikemb sõiduriist.
Juhtu, et buss sai plõksu ja tull’ remontma naada. Ja mitte üts kõrd.
Egä kõrd, ku miis jäl tüüpüksi jalga tõmmas’, naard’ naanõ: «Panõ iks lips kah ette! Hää puhas ammõt rahva hulgan...»
Peräkõrd sai mehel bussijuhis olõmisõst viländ ja tä kobisi vana hää veomassina ruuli tagasi.
Hädän s-tähega
Taa lugu juhtu ammu, no om päätegeläne joba vanaesä. A tuukõrd oll’ Aivar neläaastanõ väiku poiskõnõ. Jutt juusk’, õnnõ s-tähte es saa üldä. Suurõmba latsõ kiussi tedä tuuperäst.
«Ütle kutsikas!» kammandi nä Aivarit. Aivar oll’ as’a selges saanu, et küstäs s-i peräst. Tä kost’ vasta: «Pini!» «Ütle kass!» – «Tiid’o!»
Niimuudu viil mitu sõnna, kon poiskõnõ uma kavalusõga kiusajist üle oll’. A sis kästi: «Ütle tsiga!» – «Põrtat!» põrot’ poiskõnõ julgõlõ vasta. |
|
|
|
