 Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Koha Priidu tsehkendüs | | | | Vai peräpõrgut! | | | Umast latsõaost om miilde jäänü, kuis mu esä, kadonu Teppo Kaljo salaja sanna ja tarõ vahet kõndsõ ja terve moro oll’ hans’avingu täüs. Saa ei üteldä, et säänsit kõrdu pall’o oll’, tuud kangõt samakat tetti inämbält jaolt iks mõnõ hindä pido jaos.
Kogo kupatus aparaatõ oll’ 1980. aastidõ paikugi tüükõrran ja panti mõnikõrd juujidõ meelehääs tsilkma.
Esä esi oll’ sääne, kiä tahtsõ kõkkõ väega kõrralidsõlt tetä – samakaski pidi olõma puhta mekiga ja viimädse pääle häste tembit.
Tuu esitett kraam pidi vällä tulõma ku peris Belõi Aist, konjak, noh. Tühä pudõligi olliva koton valmi, sinnä valõti kangõmb kraam, minkalõ oll’ kõrvõtõt tsukru ja hainatii ja ma tiiäki ei millega maiku ant.
Kõnõldi, et mu esä tettü joogipoolinõ oll’ olnu tõtõstõ hää. A esä esi olõ õs hindä tüüga kunagi külänt rahul.
Ummõtõgi tetti tuu samakaga mu papalõ üts null är nii ku näuhti.
Lugu sääne. Mu tädipoig Petersoni Enn tüüt’ pääliinan baarin, kon täl oll’ sälätagonõ põnõvit pudõlit täüs. Misugudsõ maaka mõista es noid siltegi lukõ.
Suvitsõl aol kävevä liinasugulasõ iks kar’akõistõ Võromaal külän. Tetti sanna, aeti Ülemäe tiigi veeren tulõ man juttu, küdseti hütsi pääl vorstõ ja võeti napsu.
Säändse ütidse hõimlaisi kokkosaamisõ aigu tahtsõ baarimehest sugulanõ ütte uhkõt tühäs saanut pudõlit mu esäle üle anda.
Tarõ man tull’ nuuril sugulaisil kavval plaan esä hindä juuk sinnä pudõlilõ valla. Mu veli tiidse, kohe koton oll’ kangõmb kraam käkit.
Kolmõlinõ purk tammõkoorõ pääle saisma jäetüt tembitüt samakat oll’ tuud ilosat aigu ku džinn päsemist uutnu. Oll’ tõnõ võiolla joba mitu aastakka kuurin tolmu kor’anu, aig härmävõrgu maaha aia. Tuudi sõs kododsõ napsuga täüdet põnõva pildiga putõl tulõplatsi pääle, anti kõgõ rahva iin uhkõlõ peremehe kätte, et näet, vällämaa värk.
Esäkene võtt’ väega pühälikult pudõli kätte, kai ütelt ja tõsõlt puult, küünüt’ käe pikkä ette, et iks parõmbidõ uhkõt silti kaia. Tsehkendüs oll’ pudõli pääl tõtõstõ põnnõv: vaivalidsõ näoga miis om esi joba poolõldõ peldigupotin ja plaan viikasti nüüri tõmmada. Kirän oll’ pildi man «Näkemiin paha maailma», vähämbä kiräga viil «kirkkaalla huuhtoen».
Nu sõs tull’ kõgõ oodõtumb osa, esäle valõti pitsi tuud «vällämaa» kangõt kraami. Kõik sündü pühäligu vaikusõ seen, pidorahvas kai ja uutsõ. Mõnõki tahtnu tuud pitsi hinnalidsõ konjakuga rutõmbalõ hindä kätte saia. Nuu, kiä krutskist tiidsevä, peivä naaru.
Esäkene võtsõ sõs pitsist väiku suutävve, maigut’, käänd’ pää viltu, maigut’ viil ja ütel’ hääskitväle: «Vai peräpõrgut, kül vällämaal tetäs hääd juuki!»
Tuust, kuis Teppo Kaljo timä hindä samakaga är peteti, kõnõldi pikkä aigu takastperrä, a ütelüsest sai ku hää nali, midä klapsõ umatettü mar’ajoogi suutävve pääleki üteldä.
Kasaritsa Maali | | | | Kuis buss sai sisse õigõ huu | | | Oll’ Vinne aig mis tä oll’, võisõ kaupa olla veidü ja kõrd oll’ kah kuis tä oll’, a bussiliiklus oll’ külh tükü maad sakõmb, ku om parhilla.
Verskast sõitsõ pääväh läbi 42 bussi. Hinna olli kah odava, latsilõ piletit es müvväki ja tõnõkõrd, ku es olõ rahha käeperäst ja bussijuht tutva, sait ilma kah är sõita. Viimätsel juhul pidit muidogi istma bussijuhi sälä takah, et tä saas sullõ piledi tsusada, ku kontroll pääle tulõma trehväs’.
Üts buss sõit’ Põlvast Saadsõrinda ja säält jälki Põlvadõ tagasi. Tuu bussijuht oll’ väega kõrralik miis, a täl oll’ tuu viga man, et tä sõit’ kõgõ väega hill’okõsõ, täl es olõ ilmangi ruttu.
Ütskõrd tull’ bussi pääle ka üts miis, kes taht’ Põlvast õkva tõsõ bussiga edesi sõita. Tä vahtsõ ega tükükese ao perrä kellä, et kas jõud iks õigõs aos.
Asi läts’ kõrrast kahtladsõmbas ja sõs läts’ miis bussijuhi mano ja pallõl’, et tuu panõssi vunki mano, muido jõud tõnõ buss är sõita. Bussijuht oll’ rahu esi ja sõitsõ iks umma sõitu.
Miis sai arvo, et tõsõ bussi pääle jõudminõ om joba väega kahtlanõ. Täl läts’ sõs hing täüs ja tä ütel’ bussijuhilõ: «Tõmba ruttu tiiveere poolõ, tiirull taht müüdä sõita!» Toda bussijuht ka õkva tekk’.
Sõs tä sai arvo, mis tälle üteldi, ja vihaga vaot’ kõvõmbalõ ka gaasilapadsi pääle. Kae imet, jõudsõmi õigõs aos Põlvahe. Miis tennäs’ bussijuhti ja juusksõ tõsõ bussi pääle.
Sari Meeme | | | | Jandal ruutõriga | | | Ütel pääväl tull’ esä kodo ja oll’ väega õnnõlik, et tõi meile lõpus arvudi jaos vahtsõ ruutõri. Ollimi kõik suurõ õnnõga kuuh, et tapval igävüsel om ummõhtõ ots pääl: saami jälki internetih surfama naada.
«Õkva installi ruutõri, taa võtt õnnõ paar minotit,» hõigas’ esä rõõmsahe tõõsõst tarõst meile. Uutsõmi põnõvusõga.
A asi nakas’ vinnümä: läts’ müüdä tunn, sis tõõnõ ja internetti ei koskil. Esä nägo oll’ väega pahanõ ja viil pahatsõmbas läts’. Ku kolm tunni oll’ installitu, oll’ esä joba väega vihanõ ni nakas’ miika praalma: «Mis asja ti puutriga tennü olõti?» Mi muidoki es olõ tuud sõrmõotsagagi putnu.
Lõpus tull’ esä tuu pääle, et ruutõr või katski olla ja tää vii tollõ hummõnpäiv puuti tagasi. Järgmädsel pääväl tull’ esä kodo ni ütel’: «Eelektrias’a tüütäse iks sis parõmbalõ, ku nä vooluvõrku tsusada!»
Luha Raina Vilustõ põhikoolist | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Juubilari äpärdüs
Miis pidi maal umma 70 aasta juubõlit. Pall’o rahvast oll’ kuun, laud loogan süüke ja juukõ all. Juubilar es olõ elon viinavõtmisõst huulnu. Nüüt otsust’ tä perrä pruuvi, ku pall’o tä viina vällä kannatas.
Sis tull’ mehel suuv hinnest kergendä. Kemmerg oll’ tarõst välän.
Ku asi kõrran ja miis tahtsõ majja tagasi minnä, tundsõ tä, et maa jalgu all kõigus hirmsalõ. Pall’o es puudu, et olõs maaha sadanu.
Miis peläs’, et tege ülikunna muatsõs. Tuuperäst haard’ tä kemmergu lähkün üte puu ossast kinni.
Tä olõs jummal tiid ku kavva sääl ossa külen kõiknu, ku juubõlikülälise ei olõs tedä ots’ma lännü.
Juubilar arotõdi ossa külest vallalõ ja vinnati lavva taadõ tagasi. Pido läts’ tävve auruga edesi. A viinapitsi juubilar inämb es putu. Tä sai arvo, et nuuri viguri vannolõ perräpruuvmisõs ei kõlba. |
|
|
|
