 Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Harju Ülle,
päätoimõndaja | | | | |
| Juhtkiri: Ku võtat, võta uma! | | | Ku uurma naksi, ku pall’o eesti tõugu hobõsit meil Vanal Võromaal peetäs, sis tull’ vällä kurb üllätüs: võrokõsõ pidävä eesti hobõst Eestin kõgõ veidemb.
Muido olõmi jo külh suur kultuurihoitja rahvas, nigu kultuuriministrilegi Võrol kävven õkva silmä jäi. Kõva suidsusannan käüjä, lõõdsamuusiga sõbra jne.
Noidõ ummi asjoga pasnu väega häste kokko õkva eesti hopõn, mitte määnegi vällämaa tõugu elläi.
No muidoki saa-i egäüts naada hobõsit pidämä, kos sa hukan. Olõ-i kõigil säänest soolikut, kõnõlõmada tuust, et maad piät kah iks olõma, kohe saat hobõsõ süümä panda ja talvõs haina tetä.
A kas valli uma vai võõras, om laemba mõttõviisi küsümüs. Märkse taa as’a pääle poodin köögiviläriioli man. Tan olli kõrvuisi Hiina tsesnok (vai kibluk, juudisipul, kuis kiäki kuts) ja Eesti uma.
Muidokina oll’ Eesti uma kilohinna poolõst jupp maad kallimb. Suur jago inemiisi kaeski õnnõ kilohinda, ku puuti süüki ostma lätt. Ütlese, et rahakott ei lupa umamaist süüki osta.
No ku ubinit vai tomatiid ostat, sis om hinnavaih tõtõst õkva nätä. A tsesnok om nii väiku ja kerge asi, et Eesti uma ostminõ joht ka kõgõ vaesõmbat vaesõmbas ei tii. A ku kõik naanu tuud ostma, sis saasi mi tsenogikasvataja tüüd ja mi esi vähämb kihvtitet kraami süvvä. |
|
|
|
