 Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Platsi Liiso tsehkendüs | | | | Pikk tii Pavarottist urupinini | | | Väljandu Ellen
Vinne aigu olõ-s inemise tüü nii üle võlli mehhaniseerit nigu parhilla. Et vaohtat varbaga, ni joba massin valmis tennü. Tuul aol avit’ inämbähe kirvõs vai lapju, naasõ leivä manna- vai munavattu puupööräga, nii et higimulli otsa iin.
No 1960. aastil nakas’ majapidämiste joba tsilkma noid segäjit mikserre ja pudsutõmbajit. Mehe olliva aost aigu iks terävä taipamisõga. Ku es olõ saia mõnd tüüriista, kõrraga märgotõdi massin vällä. Gaasitehassõn tüüti jo insinööripääga mehe, nuu kääni egä viguri, miä vähägi elektroonikat vai mikroskeemi käkse, hindä kasos tüüle.
Tulliva puuti müüki latsi lutupudõli lämmistäjä ni latsõ mähkmide vaihõlõ tsusatava patarei päält piiksja, ku tita hindä likõs lask. Es olõ minnev kaup, saisi nä vitriinin ja tolmssiva. Lasti sis hinda alla. Kos gaasitehassõ mehe naksi noid hirmsahe ostma. Mi küsse tutvidõ miihi käest, kas nä omma aparaatõ tuutmisõ päält ütitselt latsõ tegemise projekti pääle lännü. Nä naariva, et tegevä noist riioli pääl pudsu korjajist pall’o keerolidsõmba massina.
Mu tõõnõpuul oll’ kah kõva vällämärkjä, ku hädä käen oll’. Ellimi sis sovhoosi keskusõn, tuun kõigõ mugavuisiga. A suvitsõl aol jo es kütetä, nii tulõ es torost lämmind vett kah.
Tüü man tolmas’ hirmsahe. Avida es järven tsuklõminõ, süä himost’ iks lämmind vett. Mehel sis pää tüüt’, kombiniirse kütüsse lämmistäjäst väiku mõskmisõ boilõri. Ma edimält naari, et taaga saat õnnõ väiku varba är mõskõ. Massinavärk oll’ väiku, a läts’ kipõlt kuumas, sortsit külmä vett mano ja hädäline asi sai aetus. Peränpoolõ nuhksõ tä koskilt vanaravva siäst suurõ pütü – sai puul vanni kõrraga täüs laskõ.
Mõni aasta ildampa saimi suurõmba elämise. Vanamehel lei päähä, et taa ussõkell plärises nigu tsiviilkaitsõhäire tuumapommioppusõl. Ku vaihõl tasatsit mõttit jäit mõlgutama, kiäki kellä and’, hiitüt õkva.
Vinnekiilsen tehnilidsen aokirän oll’ õkva trükit ussõkellä tegemise oppus. Tuu kell pidi sis musikaalsit helinit andma. Vanamiis viil ütel’, et ku ka peris siska hellü tulõ-i, rasvatialadsõ uma käü küläht.
Egä õdagu lei vanamiis köögilavva puhtas ni nakas’ noidõ värmiliidsi traatõga asja tegemä.
Timm’ise mano kutsuti iks minno kah. Herr oll’ väega õhku täüs, ku alost’ uma «harmooniumi» ettekandõga.
Ma esi oodi vähämbält Beethoveni pikkä pausi. No kõgõpäält kuuldu säält kümne traadiga kelläst sääne jämme (pallõsi andis) pikk peerehtüs. Tä lask’ tuud iks mito jorro, es jõvva inämb naaru pitä.
Sis tä ütel’ tähtsäle, et vaia viil timmi. Tsehkend’ noidõ traatõga, pruumõ vahtsõst. Iks tuusama jämme põrrin, takkaperrä pikk ni peenükene: viuuuu…
Konstruktorilõ hindäle hirmsahe miildü tuu meloodia. Lõpus ma ütli, et avitas, rohkõmb ma tä pruuvmiisi ei kullõ. Edimädses, mu sisemädse ei piä taalõ naarulõ vasta, ja tõsõs, mis sis, ku kiä ussõ takan kullõs, ni kuts sanepitjaama vällä: tan kortõrin om ohtlik kõtutõbi. Kalidorri jo kuulda, määndse hirmsa helü põrisõsõ.
Peremiis es jätä jonni, nika tä nuputõli, ku kell nakas’ Pavarotti aariat leelotama. Külälidse lasiva iks mito kõrda jutti noid helinit, mõni tahaki es tarrõ tulla.
Parajahe sai ostõtus suvilaköks, kon ümbretsõõri peris pall’o aiamaad. Kaibmisõ pääle kullu pall’o aigu, vet rassõ oll’ kah.
Vanamiis löüd’, et ku tä väiku vidinäga toimõ sai, külh tä mulla kohilastegijä kah vällä märgütäs. Lõpus saigi kobak massin valmis. Tull’ jälki väkev edimäne etendüs, õnnõ verevit loosungit es hõl’ohta. Ku peremiis nupo pääle litsõ, läts’ tuu massinavärk säändse vungiga minemä nigu vinne tank. Nika olõ es vika, ku jõud’ kohila maa sisse, sääl mugu tsungsõ hinnäst sügävämpä. Vanamiis jõvva es massinat kinni pitä. Ma hiitü hirmsahe, et nüüt taa massin tükün vanamehega kaoski õkva maa ala – oja kah tansaman, olõgi umast vällämärkjäst ilma.
Lõpus tä pidämä sai, esi selet’ viil, et väega äkilidse püürde. Ma kiildse edesidse pruuvmisõ är, ülepää panni suuri massinidõ vällämärkmisele veto pääle. Väikeisiga või asja tetä, ku isso om.
Muido võtt järgmädses ette aeroplaani ehitämise ni kaos kõgõ massinaga taivalõ – otsi sis ja anna arro Vinne valitsusõlõ, kohe spioon hindä käkse.
Taa illos vällämärkmise aig jäi sinnä 1984–1990 kanti. Parhilla om poodist kõkkõ saia, olõ ei vaiagi hindäl märki. Tuust om vähä hallõgi, sis oll’ miihil minka vapa aigu täütä.
No poodin üts massin läügüs rohkõmb ku tõõnõ, osta õnnõ vahtsõnõ, ku vaia lätt.
Vaihtõdas rutuga vahtsõmb massin ja võetas noorõmb naanõ. Kuiki mõni hirmkallis läükvä massin pidä õnnõ aastakõsõ vasta, ni viskas sussi pistü. Naisi kottalõ mõista ei ma kõnõlda... | | | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Rahvasportlasõ hallõ petulugu
Parhilla kuulõt egä päiv, et timahavanõ aasta om liikmise aasta. Et ajagõ uma laisk kere sohva päält pistü ja minke vällä! Vinne aolgi kutsuti üles tervüse iist huult kandma. Rahvasport oll’ avvu sisse nõstõt.
Üten Võro liina asotusõn käve tüül vanõmb naistõrahvas, kes hinnäst suurõs rahvasportlasõs pidi. Kipõn tõtõt timä arvamisõn oll’ kah.
Ütskõrd täütse tä kontorin ankeeti uma rahvaspordi tegemise kotsilõ. Parõmbilõ vastajilõ olli preemiä vällä pantu.
Sis kutsuti tuud naist tõistõ tarrõ telefoni mano. Ruumin, kon rahvasportlanõ kirätüüd tekk’, trehväs’ parajalõ olõma asotusõ sohvõr. Timä visas’ uudishimo peräst pilgu paprõ pääle. Sääne ankeet oll’ jo egäüte süämetunnistusõ asi, kiäki tuud es kontrolli.
Paprõ pääl saisõ, et egä päiv ujos kirotaja vähembält sada miitret. Ei tiiä, kon, ku järv om paksu lumõ all?
Õiglusõ mõttõn tsikõrd’ sohvõr mano, et rahvasportlanõ ujos vannin.
Oh toda silmävett ja tänitämist, mis perän oll’! Kuis asi lõppi, ei mälehtä inämb kiäki. A preemiäst tull’ rahvasportlasõl külh suu puhtas pühki. |
|
|
|
