 Pääleht |
| Uudissõ |
| | |
|
|
| | Platsi Liiso tsehkendüs | | | | «Karusnahaäri» | | | Valgemäe Elvi
Ma tei uma edimädse proovi suurdõ ärimaailma astu joba katsa-aastadsõlt.
Ellimi Otõmpää lähkül imä, vanaimä (kedä kutsimi Nan’as) ja must puultõist aastat vanõmba vele Raimoga. Aasta oll’ 1950. Tuu oll’ mi perren väega vaenõ ja rassõ aig.
Mu esä ja uno olliva sõdinu Saksa sõaväen ja kumbki es tulõ säält tagasi. Siiämaani ei tiiä, kon näide kundi puhkasõ. Stalini aigu es võeta immä kats aastat kohegi tüüle tuuperäst, et miis ja veli võlss poolõ pääle sõdima trehvsi.
Nan’a kudi sukkõ ja kindit taluinemiisile ja sai tuu iist aig-aolt söögikraami. Kuikimuudu mi iks är ellimi, selle et kõik, mis ei tapa, tege kimmämbäs.
Ma olli lõpõtanu edimädse ja veli Raimo tõsõ klassi. Oll’ väega illus lämmi suvi.
Ütel pääväl, ku aian kõndsõ, löüdse maëapuhma veerest lõpnu mügrä. Ma olli kuuldnu, et mügränaha ommava väega kalli ja piinüide daamõ siän väega moodun.
Keeruti tuud koolnut eläjät tükk aigu käen ja jõudsõ otsussõlõ, et ma võta täl naha maaha, ei saa jo kallist nahka raisku laskõ minnä.
Nan’a oll’ kongi kavvõmbal ja Raimo lännü järve viirde vaklu leotama. Ma es taha kedägi uma tüü mano laskõ. Tõi köögilavva päält väidse ja lätsi tarõ taadõ, kon mul oll’ enelaheki sehen uma salakotus, midä veligi es tiiä.
Pandsõ mügräraipõ kivi pääle ja naksi kõtu alt nahka valla lõikama, a väits oll’ suurõ kipõga trehvänü väega nühr.
Ma es anna alla, kuikimuudu sai naha maaha, mõtli, mis taaga edesi tetä.
Otsusti panda puuriida pääle kuiuma.
Tõnõ päiv pühendi ka Raimot umma salahustõ. Tä es usu mu juttu, ütel’: «No tulõ näüdä, kon tä sul sis om.»
Lätsimi puuriida manu, a nahka es olõki, õnnõ kass istõ riida pääl ja laksõ vuntsõ.
Kaimi riida viirde ja näimi, et nahk oll’ maan ja poolõldõ är jüret.
Seokõrd jäi nahaäri katski. Läts’ vast nädälikene müüdä, ku jäl oll’ üts koolnu müger põrknapindre veeren.
Nüüt oll’ veli virk nõvvu andma. «Nilgma kül är inämb nakaku. Nana ütel’, et Otõpääl om kokkuostupunkti man üts vanamiis tüül, hoovi pääl kuurin, kes nilg eläjä är, ku kiäki tuu eläjä kokkuostu ja esi ei saa vai ei mõista nahka maaha võtta.»
Ma hindä meelest joba mõistsõ külh, a es taha inämb, väega ropp tüü oll’ ollu. Raimol olliva häste suuri karmanidõga püksi jalan. Tä võtsõ katõ näpuga (pelläs’ vast) mügräl hannast ja pand’ karmanidõ.
Otõmpääle oll’ puultõist kilomiitret maad. Tii pääl arutimi, mis tuu rahaga teemi, ku äri käümä lätt ja mükri viil lövvämi.
Saimi kokkuostu manu peräle, a kuuriuss hoovi pääl oll’ lukun.
Kontori ussõ valla. Astsõmi sisse tuust ussõst, mille takast oll’ kirutamismassina klõbinat kuulda. Valgõn puhtan tarõn istõ lavva takan neli naistõrahvast, paprõunigu kõrval ja iin.
Teretimi ja Raimo küsse väega viisakalõ: «Vabandage, kas te siin karusnahku ka vastu võtate?»
Vastussõs saimi «Jah!» «Kas mutinahku ka?» «Neid ka!»
«Meil siin on üks kaasas!» ütel’ veli õnnõlikult, ai käe karmanidõ, tõmmas’ käkerdedü mügräraipõ vällä ja lapsat’ tollõ keset paprõunikut lavva pääle.
Edimält oll’ mõni sekund havvavaikus, sis kostsõ koskilt nukast «fuihh!»
Üts noorik karas’ pistü ja juusk’ vällä. Tundu, et kõik omma väega är hiitünü, nigu olõs Otõmpää Liinamägi tuld ja tõrva purskama nakanu.
Õnnõ üts vanõmb provva es lää hindäst vällä, saisõ pistü ja ütel’:
«Oi, kallid lapsed! Meie võtame vastu ainult kvaliteetseid pargitud karusnahku. Kui te neid tooksite, siis saame ehk teiega kaubale.»
Ma olli peris süändünü, a Raimo hoitsõ aristokraatlikult külmä närvi, haard’ lavva päält mügräraipõ, topsõ karmanidõ tagasi, käänd’ hiitünüide naistõrahvidõ poolõ ja ütel’: «Vabandust! Pardoon!»
Ma es saaki arru, mis tuu viimäne sõna tähend’.
Kodutii pääl peimi katõkõistõ plaani, mis nüüt edesi tetä. Veli võtsõ mügräkese jälki karmanist vällä ja ütel’: «Seo ju haisas juba, viskami minemä!» Vissimigi tii viirde kraavi.
Ma tahtsõ kah viisakas olla ja hõiksi perrä: «Puhka nüüt rahun!»
Nahaäri oll’gi läbi sadanu!
Rohkõmb mi es proovi inämb, esiki lõpnuid mükri maast üles võtta es taha, las puhkasõ rahun. | | | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Vana tohtrilugu
Võro kuulsimbiist tohtriist Pergi Johannesest, Piho Ruudist ja Liivaku Paulist liigus rahva hulgan seoniaoni pall’o nal’ajuttõ. Perämäne nimmatuist oll’ eläjätohtri.
Ütskõrd jäi eläjätohtri haigõs. Timä provva kutsõ Piho Ruudi haigõ mano. Piho muidoki küsse, mille üle tuu kaibas. Tõbinõ eläjätohtri praalsõ vasta: «Mis sul vika, sullõ kõnõldas kõik är. A mu haigõ ei kõnõlõ jo!»
Piho naas’ virka kirotama. And’ nuu paprõ provvalõ ja ütel’: «Tan omma retsepti. Las võtt roho är. Ku api ei saa, sis ei avida muud ku hädätapp.»
Vahtsõaastakaardi
Vinne aol kirotõdi üten Võro asotusõn postkaartõ pääle vahtsõaastasuuvõ, a kaardi saiva inne otsa, ku kaardisaajidõ nimekiri lõppu jõudsõ.
Sekretär, kes noid kaardikõisi kirot’, juussõ raamadupuuti, et mõnõ kaardi mano osta. A vahtsõ aasta sooviga kaardi olli otsan.
Sekretär es hiitü tagasi ja ostsõ sinililli pildiga postkaardikõsõ. Suuvsõ kaartõ saajilõ hääd vahtsõt aastat ja kirot’ mano, et pia tulõ kevväi. Perän kiteti asotust hää huumori iist. Sinilille oll’ iks meeleperätsemb kaia ku kosmosõraketiga ümbre kihotajat ded moroz´i. | | | | |
|
|
|
