 Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | Platsi Liiso tsehkendüs | | | | Uma Lehe jutuvõistlusõ kõgõ parõmb tsirgujutt | | | | Tupsu | | | Antoni Annika
Tagakolga, Rõugõ khk
Ütskõrd, kõndõn müüdä mõtsa Eesti-Läti piiri lähkün, leüdse tsill’ukõsõ järvekese. Inemise käsi es olõ viil siiä kõrda luuma jõudnu ja nii videliväki egäl puul samblõhekasunu kivi ja kuiunu puutüve.
Kõrraga kostu koskilt hirmsit kriiksatuisi. Tõsõl puul olõs nigu kiäki oianu.
Õkva kananahk tull’ ihu pääle ja jala lätsivä pehmes. Süä pesse rinnun, nigu olõs maratonni juusknu.
Sõs näi, et kats puud olli nii tõnõtõsõ lähküle kasunu, et ku tuul näide latvu liigut’, hõõrsõva nä umavaihõl kokku ja säält nuu hirmsa helü peri ollivagi.
Koski kraaksat’ varõs... kavvõmbal kukksõ kägu. Kõik ilm oll’ sidinät-sädinät täüs. Äkki kostu üte vana haavapuu otsast rabistamist ja tummõ karvanõ kerä sattõ perve lähküle vette.
Ronisi läbi ossapadrigu vii viirde ja löüdse perve lähküst vii seest rabõlõja sulõpuntra, kelle liigutaminõ silmi näten tasatsõmbas jäi.
Kuigimuudu sai ma tuu vett täüs sulõpalli säält kätte. Saa es ma edimält arrugi, kiä tuu sääne om, a selge oll’, et määnegi suurõmbat sorti nuur ja ull’ tsirk tä om.
Käändse tõsõ pluusõ sisse ja säädse sammu kodu poolõ, et sääl asja lähembält uuri. Ku kodu jõudsõ, oll’ tuu tegeläne nii pall’u toibunu, et kõgõpäält soput’ hinnäst kohuvallõ ja virut’ mullõ nokiga kõrraligu obadusõ. Säändene oll’ sõs tenü pästmise iist. Tennämäldä tegeläst lähembäst kaiõn sai arru, et olli hindäle kakupoja kodu toonu.
Vahtsõs pesäs säädse tälle vana jänessepuuri. Üte otsa panni sammõld, et vähägi vana kodu muudu olnu, ja tõistõ otsa panni viianoma ja söögikausi. Uursõ veidü raamatit ja sai teedä, midä säändene tsirk ülepää süü. Nüüt läts’ki jahis valla.
Kõgõpäält kaibsõ lapjuga aiamaa päält vällä peotävve liimukit, a umast tahtmisõst noid mu käest vasta es võeta.
Panni paksõmba pluusõ sälgä ja kinda kätte, selle et nokahoobi olli väega kipõ tulõma, ja katõ mehega saigi mõni liimuk külälisele sisse söödetüs.
Kolmandal pääväl arvas’ kakupoig, et mõistlikumb om sõski esi süvvä, ku laskõ hinnäst vägüsi täüs toppi. Kilukarbitäüs liimukit löüdsegi tii tsirgupoja kõttu.
Seost aost pääle naksimi esiki veidü parõmbalõ läbi saama. Panni tüüle ka hiire- ja mügrälõksi, et kaku söögilavvalõ vaheldust tuvva.
Kuu ao peräst oll’ kakõnust sulõpuntrast kasunu illus nuur tsirk. Kutsõmi tedä Tupsus, selle et ku tä hinnäst kohrulõ ai, oll’ tä nigu suur võiulillitups.
Harilikult tatõrd’ Tupsu mul hannan, ku ma muru pääl toimõndi. Vudisi nigu suur hall kerä mullõ perrä ja tekk’ hallõt hellü. Pruuvsõmi külh ka lindamist har’ota nii, et Tupsu istõ mu käe pääl, hoitsõ kõvva kinni ja ma liiguti kätt üles-alla ni tä sai sõs siibuga vehken tasakaalu hoita.
Latsõ näütsivä esiki ette, kuis tuu lindaminõ käü. Ronisiva korgõmba kotusõ pääle ja sõs hüpsivä säält kässiga nigu siibuga vehken alla, a Tupsu tii es tuust vällägi. Parõmba meelega istõ tä mu ola pääl ja vahtsõ säält kõiki pääle alla.
Üts hummuk oll’ mul peris kipõ ja olõ es aigu Tupsuga pikembät juttu ajama jäiä. Tei puuriussõ valla ja lätsi edesi ummi toimõtuisi tegemä.
Olli joba tükk maad kavvõmbalõ jõudnu, ku sällä takast kostu hirmsat rabinat ja mu ola pääle potsat’ rabõldõn Tupsu. Säädse hindä paika ja röögät’ «dzakk!». Nii oll’gi lindamisõ nipp käen.
Tupsu, kedä mi nüüt Jack\'is kutsma naksimi, selle et taa nime pääle hõigas’ tä vasta ja tull’ mano, nakas’ ilma piten õnnõ suurõmbit tsiirõ tegemä.
Nüüt elligi tä suurõmb jagu maja lähkün mõtsan ja kotun käve õnnõ söömän ja hinnäst näütämän.
Aigupite jäivä ka nuu käümise harvõmbas, kooni lõppiva peris är. Luutsõmi süämest, et mi Tupsu-Jackiga olõ ei midägi halva juhtunu.
Läts’ müüdä süküs ja külm talv. Ütel lämmäl õdakul istõ trepi pääl ja kai, kuis varblasõ maadliva sulõga, et toda umma pessä vitä.
Äkki linnas’ üle taiva suur tummõ vari ja kattõ aida taadõ kõo latva. Vähä aigu oll’ kõik tassa ja sõs kostu säält hõikaminõ «dzakk!».
Süä nõssi kurku ja joosi, kuis jala võtsõva, kõo ala. Huiksi mitu kõrda: «Dzakk, dzakk!» A vastust es tulõ.
Umõtõ oll’ tuu kevväi kõo otsan kakupesä, kon kasvi kolm poiga. Ei saa sukugi kimmäs olla, et üts tuu kakuperre liikmist oll’ mi Tupsu-Jack, aga kiäki ei saa ka vastapiten üteldä. Mi perre süäme lõpõtiva murõhtamisõ ja saiva rahhu. | | | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Transamiis vai aokiränik?
Ku Vinne aigu vanan trükükuan aolehepapõr veomassina pääl huuvi jõudsõ, pand’ toimõndaja Paaveri Mango toimõndusõ mehe suuri paprõrullõ maaha laatma. Et tuu tüü es olõ kõgõ puhtamb, sis panni laatja vana kitlipulsti sälgä.
Laatjidõ hulgan oll’ ka ülikooli praktikant, Ants Mõnistõst.
Tuul aol, ku mehe paprõrullõ maaha laadõ, läts’ näist müüdä üts kuulutusõtuuja. Õnnõtusõs oll’ tä Mõnistõ tunnõt küläkell. Ku kodo tagasi jõudsõ, tekk’ külä pääle tsiiro uudisõga: kododsõ koolitasõ Antsu kül Tarto liinan, a Ants om ülikoolist sulõ handa saanu ja tege Võron transamehe prostat tüüd.
Ku Ants nädäli lõpun jäl maalõ kodo sõitsõ, võti vanõmba tedä sünge näoga vasta. «Mis ammõtit sa piät?» põrot’ esä pojalõ kur’alt. Antsukõsõl and’ seletä, kuis asi periselt oll’, inne ku esä ja imä tedä uskma jäi.
Kats sõpra kaubamajan
Üten Võro liina suurõn poodin veevä jalavaiva vähendämises tõõsõ kõrra pääle liikva trepi ehk eskalaatori.
Tuu man saiva kokko kats vanna koolisõpra. Üts eläs Tarto liinan ja tõõnõ Võromaa küläkesen. Tuuperäst nä väega sakõstõ kokko ei trehvägi.
Tarto miis sõit’ tõõsõ kõrra pääle. Äkki näkk’ tä vastan allapoolõ sõitman Võromaa miist. Kinä olõs juttu aia, mõtõl’ Tarto miis ja naas’ vahtsõst allapoolõ sõitma. Täpsele tuudsamma märgot’ Võromaa miis ja astõ vahtsõst trepi pääle, mis tedä ülespoolõ sõidut’. Nä olõs võinu ei tiiä ku kavva niimuudu edesi-tagasi sõita, ku üts miihist ei olõs all sõpra uutma jäänü. Hää miil kokkosaamisõst oll’ mõlõmbil suur. |
|
|
|
