Nummõr' 298
Joulukuu 10. päiv 2013
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Joulu-aig
  • Uudissõ
     
  • Kõivupuu Marju – mi uma aasta kundlanõ*!
  •  
  • Orava kooli oppaja sai Käisi-preemiä
  •  
  • Käsitüüturg Võro polikliinikun
  •  
  • Targa-võistlusõ parõmba teedä
  • Uma Lehe jutuvõistlus 2013
     
  • Uma Lehe jutuvõistlusõst, juttõst ja kirotajist
  •  
  • Leinusõ Arvo: aabitsapildi perrä tundsõ kahru är
  •  
  • Uma Lehe 10. suurõ jutuvõistlusõ avvohinna
  • Elo
     
  • Võrokõnõ juht naiskodokaitsjit
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlas
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
    Uma programmi tsõõriklaud
     
    Uma Lehe jutuvõistlusõst, juttõst ja kirotajist
     
    Uma Lehe 10. suurõ jutuvõistlusõ hindamiskogon olli Contra, Kõivupuu Marju, Ruitlasõ Olavi, Valpri Valdo, Koha Priit ja Harju Ülle. No mõnõ ˛ürii mõttõ võistlusjuttõst.

    Nall´a saanu veidemb, ku kõik õnnõ vett joonu

    Ullimuudu pall’u juttõ oll’ läbi lukõ, a egas tuust hätä es olõ, suurõmb osa sündü tuu jaos kinäste.
    Pall’u oll’ juttu edimäidsist koloosi-aastist, a egas tõsõ ao putmalda es jää. Käüti nii kavvõ ao takan, et tuud inämb kiäki mäletädä ei saasiki – jutu oll’ kõnõlnu vanõmba inemise vanõmb vai vanavanõmb. Kõgõ vahtsõmba juhtumisõ olliva või olla paar päivä inne jutuvõigõlusõ tähtao täüsjuuskmist sündünü.

    Kõgõ põnõvamba jutu tüksevä iks viina- vai ollõmekmisega köüdedü olõma. Nall’a saanu iks pall’u veidemb, ku kõik õnnõ pall’ast vett joonu.

    Oll’ nii võru-, vinne- ku võõrsõnnu võlssimõistmisõst tegünüt naaru. A kõgõ rohkõmb läts’ mullõ süämele lugu tuust, ku latsõpõlvõn nättü valuvahtsõ kaloski naasõjalgu otsan pandsõva mehepoja elos aos naisi jalgu vahtma.

    Contra


    Pikk jutt olõ-i kõgõ parõmb

    Jutuvõistlus om osa kultuuriperimüsest ja klapis seo teema-aastaga armõdu häste kokku. Pall’u inemise kiroti iinlännüst aost, ka Vinne vai nõvvukogu aost, mis om noorõmba rahva jaos kah joba aolugu, a kirotajidõ jaos näide nuurusaig.

    Ku ma juttõ lugõsi, sõs mõtli, et neo jutu omma läbilõigõ lihtsä Võromaa inemise elost ja mõttõlaadist – mis näide meelest om nal’akas vai põnnõv ja määndse omma näide jaos esierälidse sündmüse. Mu meelest ommava jutu väega põnnõv kultuuriantropoloogilinõ uurmismatõrjaal. Ku taivaesä tervüst ja aigu and, tahtnu naidõ juttõ põh’a pääl kirota üte tiidüsartikli.

    Mullõ ku perimüskultuuri ja rahvausu uurjalõ olli viil huvitava jutu, kon inemise kiroti mõnõst täüdelännüst ettetähendüsest ja vanast uskmisõst. Ja muiduki latsi jutukõsõ.

    Mis ma soovitanu jutukirotajilõ: ärke pankõ ütte juttu kõrraga mitund teemat. Pikk jutt ei olõ sukugi kõgõ parõmb, kõkkõ ei piä üten jutun är kõnõlama. Ja ku jutu valmis olõti kirotanu, las sais paar päivä, sis lugõgõ üle, vast and parõmas ja ladusambas kirota.

    Vanasõnnuga võinu kah vähä kokku hoita. Kreutzwaldi-aignõ stiil, kuna jutt oll’ tuu koorukõnõ ja oppus tuu iva, om parhillatsõs müüdä saanu. Kül lugõja korjas nuu tarkusõterä esi vällä. Nall’akotussit olõ-i ka vaia kolm kõrda üle seletä. Lugõja ei olõ ull’.

    Kõivupuu Marju


    Võrokõsõ om kirämõistja rahvas!

    Timahavanõ jutuvõistlus andsõ rohkõmb ku eelmidse. Räbäkit juttõ sama häste ku es olõ. Pärlit, luu ja timä esitämise mõttõn, leüdse paar tükkü, a keskmäne oll’ kõva ja om selge, et mi inemise omma kõrralikult kirotama ja umma mõtõt keelelidselt edesi andma opnu. Tuu omgi vast kõgõ tähtsämb.

    Ei olõ ilman halva luku, a ku Võromaa inemine kirotama nakkas, sõs pruuv tä õks suu puhtas kõnõlda ja üte huuga kõiki kärbläisi maaha lüvvä. Mis ei tähendä, et näide lugõminõ mullõ hääd es tii. Õks tegi.

    Nall’a ja tõsidsõ as’a tulõs jutun võimalikult mõovalõ vällä tuvva. Luu jüvä võissi veidükese üllatüsenä tulla. A mis ma vingu. Seost jutuvõistlusõst pääle või üteldä, et võrokõsõ omma kirämõistja rahvas.

    Ruitlasõ Olavi


    Hinge lätsi jutu rassõst aost päält sõta

    Timahavva oll’ tõtõstõ pall’o juttõ ja es olõ lihtsä naid kõiki läbi lukõ ja sis viil kõgõ parõmba vällä märki.
    Seokõrd miildü vai olõs õigõmb üteldä, et lätsi mullõ kõrda jutu tõsõ ilmasõa aost ja aastist õkva päält sõta.

    Tuu oll’ üts pümme ja tummõ aig ja täämbädsel inemisel olõ-i aimugi, ku rassõ tuul aol oll’.

    Ja ega tuust aost ülearvo pall’o olõ-i ka kirotõt. Lukõ saat mõtsavelli elost, paadipagõjist, vangilaagrist jne, a kuis ellivä tuul aol hariligu inemise Eestin, tuust om kirotõt veidü.

    Hää miil, et pall’o tuu ao lukõ om jälki kirja saanu noil inemiisil, kes toda aigu viil umast käest mäletäse.
    Ületsele tunnus, et jutu kirotamisõ kunst om aastidõga parõmbas lännü.

    Veidembäs om jäänü juttõ, kon inemine taht üte lehe pääle terve uma eloluu kirja panda (no mõni sääne oll’ iks kah). Arvada om, et pall’o autori omma Uma Lehe jutuvõistlusõ vana tutva kirotaja ja saanu joba mitmit aastit kätt pruuvi.

    Koha Priit
     
     
      
    NB! Järgmäne Uma Leht tulõ vällä kolmõ nädäli peräst – 31.12.! 
      
     
    „Tagamõtsa“ ETV-n 
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
      
     
      
     
    Uma Internetin