Nummõr' 298
Joulukuu 10. päiv 2013
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  • ARHIIV
  •  
    Pääleht
     
  • Joulu-aig
  • Uudissõ
     
  • Kõivupuu Marju – mi uma aasta kundlanõ*!
  •  
  • Orava kooli oppaja sai Käisi-preemiä
  •  
  • Käsitüüturg Võro polikliinikun
  •  
  • Targa-võistlusõ parõmba teedä
  • Uma Lehe jutuvõistlus 2013
     
  • Uma Lehe jutuvõistlusõst, juttõst ja kirotajist
  •  
  • Leinusõ Arvo: aabitsapildi perrä tundsõ kahru är
  •  
  • Uma Lehe 10. suurõ jutuvõistlusõ avvohinna
  • Elo
     
  • Võrokõnõ juht naiskodokaitsjit
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlas
    Ruitlase jutt
    Perämine külg
    Uma programmi tsõõriklaud
     
     
    Platsi Liiso tsehkendüs
     
    Uma Lehe 2013. aastaga suurõ jutuvõistlusõ võidujutt!
     
    Kavval kalamiis
     
    Leinusõ Arvo

    Seo tõtõstõsündünü lugu juhtu 1950. aastaga jõulukuul Harglõ kihlkunnan Taheva vallan. Tuukõrd ellimi neläkeisi mõtsaviirsen talomajan. Perren oll’ vanaimä, vanaesä, imä ja ma – kuvvõaastanõ poiskõsõtsura. Esä oll’ võtnu sõda.

    Et piimätsilk umast võtta olõssi, peivä vanaimä ja vanaesä lehmä ja paari lammast. Kar’atamisõga oll’ suur murõ. Kuna kiäki kolhoosin liigõ es olõ, sis es tohe ka eläjit kolhoosi maa pääle laskõ. Vanaesä, kes oll’ vabadussõa sant ja haigõ jalaga, käve jõudupite mõtsatüül. Mõtskund tull’ vasta ja lubasi eläjit kar’ata mõtsaviiri piten ja hõrrõ mõtsa all. Kuna noid mõtsapinne vai sussõ oll’ tuukõrd väega pall’o, sis oll’ lehmäl kell kaalan ja vanaimä kõgõ kepiga kar’a man.

    Talvõhaina pidi korjama mõtsast lakõ päält ja suusaari päält. Tetti puust korgõ kuh’aalussõ ja hain panti kuhja. Kodo es saa hainu tuvva inne, ku suu oll’ külmänü ja kandsõ hobõst.

    Nii oll’ ka seokõrd. Lumi oll’ maaha sadanu joba inne jõulu ja nädälipäävä kõrralikku külmägi oll’ ollu. Imä ja vanaesä olli joba mitmõl kõrral tiid sõkman käünü, et suu kah hobõst kannas. Ku arvati, et suu om küländ kimmäs, võetigi hainavidämine ette. Pidi ruttama, selle et külm nakas’ perrä andma ja võisõ pia jäl sulalõ minnä.

    Imä ja vanaesä olliki joba edimädse kuh’a kodo toonu. Küün oll’ suur, sinnä sai riiga ütelt puult sisse sõita ja tõsõlt puult vällä. Vahepääl kukati regi ümbre ja kuurma oll’gi maah. Ku imä ja vanaesä olli lännü järgmädse kuh’a perrä, ütel’ vanaimä mullõ, et olku ma hää latsõkõnõ ja lasku kana küünü ala salitsõma, ilm kah sääne pehmekene.

    Laut ja küün olli otsapiten kokko ehitedü ja laudast läts uss õkva küünü. Lasksõ kana küünü ala, vissi näile peoga terri ja jäi niisama kaema.

    Äkki kuulõ küünü tõsõst otsast, kon olli vankri ja tõsõ suvidsõ põllutüüriista, kolinat. Lätsi kaema ja midä ma näi! Vangõrdõ vahel saisõ kahr, vahtsõ hindä ette maaha ja trampsõ edimäidsi jalguga jala päält jala pääle. Nii ma saisi ja kai tükk aigu, inne ku kahr nõstsõ pääd ja näkse minno. Tä jätse trampmisõ perrä, kai mullõ otsa, hindäl kiil suust ripakil välän. A sis olli mul jala!

    Juusksõ ruttu tarõ mano ja hõiksi vanaimäle, et kahr om küünün. Vanaimä es usu ja arvas’, et vast mõni võõras pini om sääl. Võtsõ luvvahanna üten ja läts asja uurma. Ma hoitsõ veidükese taadõpoolõ ja tuu pilt om mul elos aos miilde jäänü: vanaimä sais nigu soolasammas, luvvahand käen nigu püss, ja tsiht kahru pääle – õnnõ midä es olõ, oll’ pauk.

    Edimädsest hiitümisest jako saanu, nakas’ vanaimäl kah kipõ. Kamand’ minno tarrõ, tõugas’ küünüussõ kinni ja nakas’ mõtskunna poolõ astma. Sinnä oll’ uma paar kilomiitret. Läts’ tükk aigu, inne ku vanaimä üten mõtsavahiga tagasi jõudsõ. Mõtsavaht oll’ egäs juhus peris püssä üten võtnu. Pääsüüdläst es olõ inämb koskil. Kahr oll’ küünüussõ valla tõuganu ja võtnu tsihi mõtsa pääle.

    Vahepääl olli imä ja vanaesä kah kodo jõudnu. Istõmi kõik pingi pääl ja mõtlimi, kuis kahr küünü sai.

    Mõtsavaht paksõ vällä, et kahr oll’ lännü kuh’a sisse talvõunnõ. Kuhi tõugati rii pääle ja inne ku kahr unõst üles heräsi, oll’gi tä joba priiküüdiga küünü jõudnu. Mõtsa tagasi pidi kahr umal jõul minemä. Hää, et üte otsagi prii sõidu sai.
     
     
    Uma Lehe suurõ jutuvõistlusõ kõgõ parõmb latsõ kirotõt jutt!
     
    Hädän õigõ välläütlemisega
     
    Põra olõ ma joba ütesä aastat vana ja mõista hindä meelest peris õigõlõ kõnõlda.
    Ku ma olli nii umbõs nelä-viieaastanõ, sõs es tulõ mul kuigi sõna «politsei» välläütlemine vällä.
    «Politsei» asõmõl ütli ma «peesek». Ja nii oll’gi. Kõik pruuvsõva minnu opada: imä, esä, vanaesä, puul suguseltsi päälekauba. Es midägi, «politsei» asõmõl oll’ õks «peesek».
    Ütel pääval võtsõ mu ette veli Talis, kiä om must paar aastat vanõmb. Tälle es mahu hinge, et tä veli om nii ull’ ja ei saa nii tähtsät sõnna kõrralikult vällä üteldä.
    A tä näkk’ vaiva! Külh pruuvsõ silpe kaupa ja külh kommõ kaupa. Õks silpe ja präänikidega. Läts’ aigu, miä läts’, a ütel pääval oll’ latsõl sõna «politsei» selge.
    Ei tiiä, ku põra kah olnu määndsegi sõnaga hädän, kas Talis nakanu sõs sammamuudu minnu oppama. Tuul juhul söönü ma kimmäle pall’u rohkõmb hääd ja parõmbat, inne ku sõna õigõlõ vällä tulnu.

    Timmi Tõnis
    Parksepä keskkuul
    3.b klass
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Naar lavva all

    Vinne aol oll’ egän suurõmban asotusõn seldsimehelik kohus. Nall’a sai sääl umajago. Muidoki oll’ asi nal’ast kavvõl noilõ «seldsimiihile», kedä sääne kohus karist’. Karistusõs oll’ ütiskundlik laitus üten rajoonilehen avaldamisõga.

    Üten Võromaa sovhoosin olli kats naabrimiist jo aastit tagasi tüllü püürdnü. Üts pand’ tõõsõlõ süüs uma vilämassina jupi kaotamist.

    As’a võtt’ arota sovhoosi seldsimehelik kohus ja karist’ massinajupi umanikku naabri sõimamisõ iist. Ku nupukõnõ kohtuistungist oll’ lehen ilmunu, tull’ tulivihanõ miis lehetoimõndustõ õigust takan nõudma. Tä saadõti aokiränigu mano, kiä noid nupukõisi lehte toimõnd’.

    «Seldsimehelik kohus es olõ objektiivnõ,» pand’ miis kohtupidämisele süüs. «Ma loi protokolli. Naabri saatsõ mu pehmehe kotussõhe, a tollõst es olõ sõnnagi!»

    Sääne jutt ai aokiränigu naarma. A tuud es tohe tä ku ammõdiasotusõ esindäjä hindäle lupa. Tä tõmmas’ uma lavva päält paprõlehe lavva ala ja vupsas’ tuud säält är võtma. Lavva all naard’ tä tassakõistõ. Ku vahtsõst vällä kobisi, oll’ vihanõ kaibaja tarõst lännü.

    Väits ai tüllü

    Miis ai lavva veeren habõnit. Tekk’ tuud vannamuudu – habõnaväidsega. Kõgõ läts’ sääne tüü täl laabsalõ, a seokõrd oll’ tõistõ.

    «Väits om nühr!» löüd’ miis.

    «Mis sa ajat! Eelä kuursõ ma seosama väidsega kardokit, piaaigu olõs näppu lõiganu,» ütel’ naanõ vasta.
     
     
     
      
    NB! Järgmäne Uma Leht tulõ vällä kolmõ nädäli peräst – 31.12.! 
      
     
    „Tagamõtsa“ ETV-n 
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
      
     
      
     
    Uma Internetin