| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | | | | Kavval kalamiis | | | Sari Meeme
Verskan oll’ üts Õsso-nimeline kaupmiis ja timä oll’ ka kõva ijä pääl kalapüüdjä. Naanõ kai, et las tä käü parõmb kalla püüdmän, muido tüküs koton naabridõga napsutama. Et ijä pääl saa vast mõnõ kalapojagi.
Mehel oll’ sünnüpäiv kah ja naanõ ostsõ mehele ijäpuuri, et saa ijä sisse mulku tetä. Miis sis nakas’ ijä pääl kalal käümä.
Miis, kaupmiis tä oll’, pandsõ õgas juhus puuhu tuu pudõli kah, et vaihõpääl saa vähä tsipsada.
A tõsõ kalamehe Vinne poolõ päält kaiva, et miis tsipsas, ja lätsivä kah tuu mehe mano ja saiva kah tsipsada lõvvatävve nii kõrd ja tõnõ.
Miis tull’ kodo ja täl oll’ kallo rohkõmb ku mõnõl tõsõl mehel.
Naanõ puhast’ kallo ja naas’ märgotamma, et huvitav, puurimulk om väikene, a kala, midä miis om säält väikost mulgust vällä kisknu, omma väega suurõ. A vinläse teivä ijäalost võrgupüüki, näil oll’ suur mulk ja nä tõmpsi säält iks suurõmbit kallo kah vällä.
Sis ütel’ naanõ mehele, et tekku tälle selges, kuis tast väikost mulgust nii suur kala vällä tulõ. Naanõ sai arvo, et tuu mehe asi ei olõ nii väega õigõ.
A miis iks vingõrd’ vällä, ütel’: «Naabrimiis tull’ kah uma puuriga ja sis puursõmi kats mulku ja sis saimi tuu kala kätte!»
Tõnõkõrd, ku miis jäl kalla püüdmä läts’ ja viina olli iks üten ja tälle kallo pakuti viina iist, sis valisi tä joba mulgu suurusõ perrä, mändsit või võtta.
Võtsõ parra kala ja päält tuud naasõga inämb tüllü es tulõ.
| | Tüüotsminõ | | | Lõpõti 1973. aastal Misso keskkooli. Eesti keele oppaja ütel’ mullõ, et ma piät kimmähe ülikuuli edesi minemä, selle et mul om kirändi kirotamisõ andi. Oppaja lugi kõgõ klassi iih mu kirändi ette.
Kotoh kõnõli, et lää ülikuuli. Imä tekk’ tuu plaani maaha, ütel’, et ei olõ millegagi koolita ja tulõ tüüle minnä. Esä oll’ grupi pääl ja imä ka õigõt pensionni es saa, niipall’o ku eläjit peimi hindä jaos.
Sõidimi sõs klassisõsaraga, kiä elli ka sääl kandih, Võrro tüükotost otsma. Imä andsõ õnnõ bussisõiduraha, a söögi pand’ kotost üteh: küdsi kodosuidsuliha ja muna leevä vaihõlõ.
Kõgõpäält põrotimi Võro tarvitajidõ ütistü kontorihe, koh pakuti inventiirjä kotust. Annimi sõs klassisõsaraga avaldusõ sisse ja sõidimi bussiga kodo. Sääl esä tekk’ tuu kotusõ maaha.
Ütel’, et väega kinnine tüükotus: esiki puulpäiv vai pühäpäiv võiva olla tüüpäävä.
Järgmäne hummok logistimi vahtsõst Võrolõ ja võtimi ütistüst avaldusõ tagasi. Lätsimi sõs autobaasi. Sääl pakuti piledikontrolli kotussit. Annimi avaldusõ sisse ja õdakus ollimi jälki kotoh. Sääl nakas’ imä hädäldämä: «Või, latsõkõsõ, taa külh olõ-i määnegi tüükotus, kõgõ kiusa inemiisiga piletide pääl. Kae viil, ku koh nuka takah vuhvlit ei saa.»
Järgmäne hummok liha leeväga karmanihe ja Võrro sõit. Võtimi autobaasist avaldusõ tagasi.
Tuul aol tüüt’ mu sõsar Vahtsõliina latsiaiah. Timä kitse umma palka ja soovit’ minno Ruusmäe latsiaida tüüle.
Logisti bussiga ütsindä Ruusmäele. Sääl võeti minno väega lahkõlõ vasta, pakuti ka kortõrit, a õnnõ puult tüükotust, niikavva ku täüskotus vabas saa. Anni avaldusõ sisse. Kotoh ütel’ esä, et vast ei saaki täüskotus vabas. Järgmäne hummok põroti Ruusmäele ja võti avaldusõ tagasi.
Õdagu tull’ tädi mi poolõ, käskse meil hiusõ är tsärota, näo pääle krohvi panda. parõmba hilbu sälgä lüvvä ja sõs hummogu tüükotust otsma minnä.
Tä ütel’ viil, et sõs saami kimmähe hää tüüotsa. Nii mi klassisõsaraga teimiki. Käändsemi sisse silmkoetuutidõ vabrikohe.
Sääl silmäs’ juhataja mi lõputunnistuisi ja ütel’ mullõ: sul om sõalinõ oppus «4», saat ülembä kotusõ. A klassisõsaralõ ütel’: sõalinõ om «3», saat pakk’jas.
Nii sõs jäimiki sinnä tüüle.
Liira Singa
Rammuka, Vahtsõliina khk
| Tossu Tilda pajatusõ
| Ku kilekott oll’ kõva sõna
Parhilla om luudusõ vainlanõ nummõr üts kilekott. Targa pää märgotasõ, kuimuudu timäst vallalõ saia. A oll’ aig, ku kilekott oll’ väega himostõt asi. Kõva sõna, ku täämbäst kõnnõpruuki tarvita.
Ma käve 1971. aastal Soomõn, kost osti kardina. Meil oll’ importkaubaga nigu oll’. Kardina pakiti poodi nimega kilekotti.
Oll’ peris lihtsä kotikõnõ, ei määnestki illo ega värve pääle musta ja rohilidsõ. A muidoki Soomõst tuudu! Eestin tuuaig kilekottõ viil es tetä, suurõmb tuutminõ läts’ vallalõ inne Moskva olümpiämängõ.
Ütskõrd mitu aastat ildamba kutsõ perretutva hindä poolõ ja paksõ pluumõ. Saadi mehe perrä.
Tä võtsõ tuumisõs üten tuusama Soomõ kilekoti. Aig oll’ uma tüü tennü – kott oll’ seestpuult kliiplindiga parandõt. Tagasi tull’ miis pluumõlda ja kilekotilda. Asi oll’ nii. Tutva mant tullõn läts’ miis Edu (parhilla Konsum) poodist läbi. Ploomikotiga es taha puuti sisse minnä ni pand’ tuu aknõlavva pääle. Ku perän kotti võtma läts’, es olõki tuud inämb. Ma arva, et päämine tsiht oll’ vargal soomõkiilse kiräga kott kätte saia, koti sisust es tiiä tä varastõn midägi.
Sampusõvann vanaimäle
Üten perren oll’ pido. Viietõistaastanõ perrepoig tahtsõ hinnäst mehenä tunda ja naas’ sampust valla tegemä.
Käve pauk ja juuk purdsas’ suurõ huuga pudõlist vällä. Likõs sai kõrval istnu vanaimä. Õnnõdu vanainemine naas’ hädäldämä, et tä vahtsõnõ kleit om no raisun.
A tuu vanaimä oll’ suur telekakaeja. Kunagi kitt’ telepildin Saagimi Anu sampusõvanni häädüst. Sis arvas’ vanaimä, et timä säändsist as’ost arvo ei saa.
Memmekeist trüüsten üteldi tälle nal’aga poolõs, et timä tekk’ kah väiku tsukõlusõ sampusõ seen nigu teletäht.
«Anu ei roni ummõhtõ kleidiga vanni,» porisi likõs valõt memm ja läts’ rõivit vahetama.
| | | | |
|
|
|
