| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | | | Russi Olev ja timä muinasväreht Võrol minevigu (muusõumi) ja tulõvigu (latsiaia) vaihõl
Leimanni Eve pilt | | | | |
| Russi Olev löüd puust illo | | | | Leimanni Eve | | |
Võro miis Russi Olev (60) näütäs uma puukunstiga puiõ mustrit ja värvi. Timä kogon om päält 250 puuliigi. Puu nakkas meistri käe all elämä, ku valmis saava puukujo, ehte, pildi, meelüse...
Illo om Olev puust vällä silestänü jo mitu aastakümmend. Päämine kotus, kon timä kunsti nätä saa, om Munamägi, kon saisva «Ilmasammas» ja «Soovide puu», tornin om iks pilte üleväl ja talvõlgi meelüssit müügin. Kiä torni mano rühk, tuul vast olõ ei ka timä onn poolõ mäe pääl tiidmäldä. Sääl om hää jalgu puhada, meistriga juttu aia, puu illo kaia ja ütengi võtta.
Üts Russi Olevi suurõmbit töid om Kalõvipoja-ainõlinõ muinasväreht Kreutzwaldi muusõumi ja Päkapiku latsiaia vaihõl. Värehti kumbki puul om timä nägemine ütest eeposõ-salmist.
Esierälidse kunsti-mõttõ omma Olevilõ päähä tulnu mitmõsugutsit ratu piten ja samma mõtõt om tä sis harilikult pikembält edesi märgotanu.
Kümmekund aastat tagasi tegi tä üte kogo liblikit. «Liblikiga tahtsõ ma läbi puu edesi anda võrdsust,» kõnõlas Olev. «Liblikide siiva piät olõma võrdsõ.»
Tsirgupildi pas’va munaraami sisse
Mille munakujolidsõ raami sisse omma tsirgupildi tettü? «Muna om muna. A vällä tulõ täst tsirk – kas sis kodas vai kalkun vai pääsläne vai... Õgast munast uma,» seletäs kunstnik. «Nii pas’va tsirgupildi munakujo sisse. Saa ei ma tsirku muuta, a saa muuta timä siiva liikmist.
Tsirgu siivajuun and võimalusõ puujoonõga mängi, ja puu hindä värvitooni viil kah mängvä üten. Inemiisile tuu miildüs, ku om mitmõsugust tooni puu. Tsirk jääs iks muna sisse – ku jo vällä päses, nakkas umma ello elämä…»
Munamäe-puukujo omma tekkünü tahtmisõst är pruuki kuionuid puid, miä muido olõs niisama maaha võetu.
Olev unistas, et kunagi om sääl Kalõvipoja park. Kuionuisi puid om viil vällä valitu ja mõtõ täl tuun tsihin tüütäs.
A tuu Kalõvipoja pildiseeriä, miä mitmõl näütüsel vällän om olnu, alas’ kah jo juhuslikult väliseesti kunstnigu Neeme Gunnari raamatust, mille Olev oll’ saanu kingitüses üte uma tüü iist. Noidõ pilte stiil tundu Olevilõ õkva paslik puu sisse pandmisõs. Tuu seeriaga om Olevil plaanin edesi minnä.
Ku Olev midägi vahtsõt tegemä nakkas, sis ettevalmistustüü om väega põh’alik. Tä märgotas mõttõ läbi, ots api raamatist ja internetist.
«Mul omma as’a hindä jaos selge – ma püvvä hindäga häste läbi saia, et essüsi ei,» kõnõlas Olev. «Ma tiiä kolmõmõõtmõlisusõst, pinnamängust, mõista vineeri liimikihte umavahel liikma panda – a seletä om tuud rassõ.»
Tä arvaski, et las tüü kõnõlasõ esi hindä iist ja õga inemine, kiä kaes, saa uma tundõ kätte.
Puukujjõ om Olev tennü ka inemiisist. Mõni aig tagasi tull’ mõtõ, et olõsi põnnõv pühälikkõ kujoga mängi. Parhilla om valmis saanu puust pühä Katariina kujo, miä nakkas Võrol Katariina kerikun umma ello elämä.
Olevilõ jäi silmä, et pühälikkõ om iks kujotõt suuri päie ja väikeisi kässiga. «Uursõ sis, mille nii,» kõnõlas Olev. «Sai Obinitsa papi käest vastussõ, et pühälik tüütäs pääga, mõistusõga – tuuperäst kujotõdas kässi väikumbana.»
Hää joonistusõ iist sai latsõn rosinit pudru sisse
Kuis Olevist puukunstnik sai? Õgalõütele om luudus andnu määndsegi anni, kõik levvä ei tuud üles, a Olev om leüdnü ja täl om olnu julgust tuud rata pite edesi minnä ja hindä ümbre vabahusõ ruum jättä.
«Ma esi külh mälehtä ei, a vanõmba inemise kõnõli, et ma olli latsiaian kõgõ parõmb joonistaja,» naard Olev. «Ja et hää joonistusõ iist panti mullõ rosinit riisipudru sisse.»
Kooliaol om tä Võro taidru Oimeti Evaldi man intarsiat (esi värvi ohkõisist puuplaatõst pilte kokkokliipmine) opnu ja ildamba mõnõl oppusõlgi käünü, näütüses portselanimaalin.
A muido om iks elo esi opanu, kui tuud luudusõ puult antut nägemist ja tunnõt pilte ja asjo kaudu tõisilõ nättäväs tetä.
Russi Olev oll’ nuurusõn ehitäjä. Võro KEKin ehitäjän tüütämise aost omma Krabil üte elomaja saina pääle jäänü timä pilt pääsläisiga ja Osulan pilt külbjäst.
Matkateie päält koras’ puutükke üten
Kuis Olevist puukunstnik sai? Õgalõütele om luudus andnu määndsegi anni, kõik levvä ei tuud üles, a Olev om leüdnü ja täl om olnu julgust tuud rata pite edesi minnä ja hindä ümbre vabahusõ ruum jättä.
«Ma esi külh mälehtä ei, a vanõmba inemise kõnõli, et ma olli latsiaian kõgõ parõmb joonistaja,» naard Olev. «Ja et hää joonistusõ iist panti mullõ rosinit riisipudru sisse.»
Kooliaol om tä Võro taidru Oimeti Evaldi man intarsiat (esi värvi ohkõisist puuplaatõst pilte kokkokliipmine) opnu ja ildamba mõnõl oppusõlgi käünü, näütüses portselanimaalin.
A muido om iks elo esi opanu, kui tuud luudusõ puult antut nägemist ja tunnõt pilte ja asjo kaudu tõisilõ nättäväs tetä.
Russi Olev oll’ nuurusõn ehitäjä. Võro KEKin ehitäjän tüütämise aost omma Krabil üte elomaja saina pääle jäänü timä pilt pääsläisiga ja Osulan pilt külbjäst.
A ku näütüses margi saat albummi kliipi, sis puu ilo vällätuumisõs ja tõisilõ näütämises oll’ kah määnestki umma nõksu vaia. Silestedü puutükü naksiva pia ehtide vormi võtma – tuu vorm inemiisile miildü. Tuust pääle nakas’ki hobi är kunstis kätte minemä.
Kingitüses omma timä kaalaehte lännü presidendipaarilõ Merilegi.
Mändse plaani omma Olevil õkva päält 60 aasta juubõlit: «Olõ mõtõlnu, et ku 60 saa, piäsi 100kilomiitredse süstasõidu ette võtma,» tulõtas tä miilde. «No om tuu aig käen, a inne piät hindäle jäl süsta ostma. Ega väega pall’o olõ ei vahepääl saanu sõidõtus, a tervüst ja tahtmist om.»
|
Latsõpõlvõst mälehtä, et sannalava oll’ puutükke täüs. Olli eski veidü õnnõdu, et olõ ei nigu tõisil.
Või üteldä, et esä om ehtsä taidru (kunstnigu) prototüüp – ütskõik, mis aost. Boheemlus, vällänägemine, ka seesmiselt – tä lää ei kergele ütiskunna muutuisiga üten.
Tä om sündünü andeka inemisenä. Ma olõ uhkõ, et tä umal aol julõs’ tetä otsusõ olla vabakutsõlinõ taidru – pere saisukotusõst olõ es tuu jo lihtsä.
A timä jaos om tuu kimmäle olnu õigõ otsus. Ku tä olõsi kunsti põhitüü kõrvalt tennü, ei olõs tä leüdnü hindä jaos kõkkõ, miä timän om.
Luuminõ, piinü uma muud om kõgõn, midä tä tege – eski söögitegemisen. Tä om õnnõlik inemine: om saanu tetä, midä taht. Om joudnu hindä seen sinnä, kon tä olla taht.
A sakõstõ om täl külh rassõ umast luudust vallalõ laskõ – tä tiid, pall’o om sinnä sisse pandnu.
Mu jaos om tä olnu väega hää näüdüs, kuis uma julgusõga ellä umma ello. Teno säändsele näüdüssele olõ ma esi kipõmbalõ tuusamani joudnu. Ja mi kõik, timä kolm last, mõistami olla õnnõligu seon aon, kon olõmi.
Mu poig Jan Gregor (8) tekk’ vanaesäle juubõlis Armastusõ raamadu. Ku tä harilikult tege paksõmbit raamatit, sis seokõrd oll’sääl kolm lehte pilte ja juttu, miä lõppi sõnnoga: «Ülejäänü kirota esi.»
| | | | |
|
|
|
