| Pääleht |
Uudissõ |
Elo |
Märgotus |
|
|
|
| 27. märdikuu pääväl tulõ Vahtsõliina kandsi man suidsusannapäiv. Kõnõldas tuust, kuis turismikõrraldaja sanna küläliisi jaos vällä pakku saasi. Uma Leht om seoniaoni suidsusanna õnnõ kitnü. No om iks sannan ka halusit asjo juhtunu, nigu mõnõ lehele kirotanu inemise tiidvä.
| |
Hallus sannahkäük
Rõugõh oll’ järve veereh sann, midä pruugiti mitmõ perrega. Sanna lätsivä kõgõ inne iks nuu, kel rohkõmb aigu oll’: mammikõsõ Liiso ja Salmõ.
Ütskõrd märgevä sannakütjä – kats nuurt miist – veidü nall’a tetä. Ku Liiso ja Salmõ lätsi sanna, sis Liiso ütel’ külh, et määnegi rohohais om sannah. Salmõ arvas’, et vast värmiti midägi vai puhastõdi.
Veitü ao peräst nakas’ sannah suur rüükmine. Poisi olli valanu lava pääle tärpentiini. Tuu nakas’ tagaotsah hirmsahe nipatama.Tuu oll’ olnu kättetasominõ. Mammikõsõ, kellele iks kõik maailma as’a kõrda lätsivä, olli näide pääle tühje juttõ ajanu.
Nahkuri Liidia,
Väimälä, Põlva khk
Suidsusannast ummamuudu
No näüdätäs toda vaest suidsusannakõist nigu imeasja raha iist. Meil oll’ inne sõta küläh kuus tallo ja kõigil uma sannaköks. Noid küteti kõvastõ – perre olli suurõ ja lõunat pidi kõigil olõma.
Ma vihksi toda sanna. Sääl oll’ kuum. Imä sundsõ õks laba pääle ja sobsut’ vihaga kah. Keres andsõ vingu ja silmä valuti. Umakeedet siip oll’ seebikivvi täüs. Tuu valut’ ja kipit’ silmih.
Vett hoiõti kokko, kuum vesi tuudi tarõ mant, külm vesi oll’ külh pütüga nukah. Rõivilõ panti säälsamah sannah, koh saina olli nõgidsõ ja külge puttu es tohe.
Päivä olli tsuvva jalah, a sannah es nakka näid kiäki kängmä. Mi, latsõ, joosimi pallidõ jalguga läbi lumõ tarrõ lämmä truuba pääle.
Pressi Heli
Hüpäku ei pümmen sannast lumpi!
Oll’ märdikuu puulpäiv ja sannaõdak. Naksi inne sannaminekit lehte lugõma. Suik tull’ pääle ja ku üles heräsi, sis olli naasõ joba sannan är käünü.
Sannaliidsi oll’ mukka viil naabrimiis. Tervüs oll’ täl vilets ja lava pääle tä es tulõ, ma lätsi ütsindä.
Sis tull’ plaan lumpi karada: lump om vast viis miitret sannast. A vaihõpääl oll’ külmäkene olnu ja ohkõnõ ijä oll’ lumbi pääle tulnu. Tuud näi sis, ku jala olli joba perve päält valla päsnü – õdak oll’ jo hämmär.
Ku lumbist sanna tagasi sai, olli nigu tsiga är tapõtu, üleni verine. Sääne ohkõnõ ijä om jo hullõmb viil ku žilett. Naabrimiis hiitü nii är, et juusksõ sanna taadõ ossõlõ.
Soosaarõ Tõnis,
Raiste, Põlva khk
| | |
|
|
|