| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | | | | Märdisandi-tango | | | Läti Vaike
Põlva khk
Märgotimi inne märdipäivä (aasta 1958 vai 1959), et võisi santi minnä. Tetä tsipa nall’a hindä ja külärahva jaos.
Teimi paar lauluhar’otust ja uursõmi märdikombit.
Ku märdiõdagu tiiristi pääl kokko saimi, sõitsõ väiko buss liina poolõ. Leimi tinna-tandso tii pääl valla, et bussi pidämä saia.
Buss pidi kinni ja sohvri otsõ rahakotist 25ruublidsõ, et anda tuu märdiesä Karlalõ.
Naksimi laulma, et mi ei olõ näläsandi, mi olõ nal’asandi. Märdiesä ütel’: «Olõ hää miis ja panõ raha kotti tagasi, a ku sul om veidü aigu, sis nakka meile voorimehes.» Miis mõtõl’ tükk aigu ja ütel’: «Istkõ pääle!»
Tsõõr sai tettüs Perä külän, Listaku, Kääpä ja Mõrgi külän. Santõ õkva nigu oodõti. Ku värte vai ussõ takan laulma naksimi, lätsi aknõ valgõs ja ussõ valla.
Ega mi tarrõ väega es tüküki. Moro pääl kah hää vilä- ja kar’aõnnõ visada.
Pererahvas tull’ kah moro pääle. Tetti egäsugust nall’a, laulti ja tandsiti.
Kon perren oll’ noorõmbit naisi, sinnä sandipoisi tahtsõ kodoväüs. Märdiesä oll’ kipõ kitmä, et mõistva egäsugust tüüd. Peremehe iks küssevä, kas latsi kah tetä mõistva. Esä ütel’, et tuud tä ei tiiä. Üts poiss arvas’, et tuu om no kõgõ lihtsämb asi.
Anti andõ: ubinit, põrknit, upõ, hernit, kürvitsit, sülti, verivorsti ja lämmind leibä. Rahha märdiesä es võta.
Kon perren aknõ pümmes jäivä ja ussõ kinni panti, sinnä saatsõ kamban olnu vanaprovva santõ sajatuisi, juusksõ ümbre maja, koput’ aknidõ pääle ja laulsõ.
Üts laul oll’ sääne: «Susi sitku su supipatta ja kass kummoti nuka pääle.»
Küsüti, kas sandiesä esi om pillimiis kah. Esä ütel’, et kos tä iks päses, latsõ tahtva jo väega tandsi. Laulõ laulti «Kalle Kustast» «Kuldrannakõsõni».
Üts peremiis lubasi musta kerän sarviga oina. Oinas lasti moro pääle.
Sandipoisi naksiva oinaga ilotama, pokslõma ja ratsa sõitma. Oinas läts’ huugu, tegi puhta tüü, pia jäi moro pääle ütsindä, sandi kõik tõsõlpuul aida.
Tuupääle ütel’ peremiis: «Saa ei oinast anda, ti ei mõista oinaga ümbre kävvü.»
Visas’ lambanaha sandikotti ja ütel’: «Mängke seoga, tulõva aasta tulkõ tagasi, võtkõ kablajupp üten, sis panõmi oina otsa.»
Tagasikutsjit oll’ pall’o. Kell nakas’ joba kesküüd näütämä, ku üte ilosa suurõ moro pääl sündü õdagu nagõl.
Läbi pümme märdiüü kuuldu märdiesä laul ja mäng: «Õrnalt läbi öö kõlab tango…»
Jäi nigu soolasammas aia viirde saisma. Mullõ tundu, et lugu tulõ kostki tõsõst maailmast, kon om elo, päävävalgus ja armastus.
Ei midägi säänest! Sandipaar tandsõ joba ja kuis viil, tuud ei mõista sõnnoga seletä ega kirja panda. Paheldõ lambanahast kaska sälän, kirsavoi jalan ja kõrvuga londi pään. Oi noid keerotuisi ja sammõ! Mõni es saa inne pidämä ku vasta aida.
Pilt oll’ nii nal’akas, et naarsõ suurõ helüga. Tundsõ, et kiäki om mu kõrval ja ütles: «Mis sa tan lõkõrdat, tandsi om vaia.»
Ütli, et pelgä, tan või haigõt kah saia. Proovimi! A tuu miis mõistsõ kõrralikult tandsi.
Jutu perrä tull’ vällä, et peremiis esi ja arvas’, et täämbä lahkva kül aia är.
Ku tands lõppi, hüpäs’ miis majja. Tandsoplats nägi vällä sääne, nigu olõs sääl kaklõminõ olnu: paar jalavarjõ, kindit, kõrvuga karvamüts ja kaskakäüss.
Tagasi tullõn oll’ mehel kikka pildiga verrev putõl käen. Säänest juuki saiva ja jõiva tuudaigu «tähtsä seldsimehe».
Peremiis pandsõ pudõli märdiesä kotti. Pernaasõl oll’ kandigu pääl valgõ komps, mille kah kotti lasksõ, esi ütel’: «Märdele märdihani.»
Santõ teno käve lugõmisõ ja lauluga. Es olnu kül nii suurt kullu vaia tetä.
Peremiis arvas’, et säändse nall’a iist ei olõ millestki kah’o. Sandilatsõ tahtsõva viil tangot, a esä ütel’: «Ei, ütsainus kõrd.»
Es olõ ma inne ega peräst kuulnu, et märdisandi olõssi tangot tandsnu.
| | Suurõtüküväe päiv Räpinäh | | | Vinne aol oll’ kallendreh säändene tähtpäiv ku Nõvvokogodõ suurõtüküväe päiv.
Umbkaudo inne 1950. aastat õkva tuul pääväl oll’ Räpinä kultuurimajah ette nättü Villändi tiatri külälisetendüs. Tollõ etendüse sisu es olõ sukugi tähtsä pääväga kuuhkõlah.
Inne tiatrietendüse algust käve Räpinä Alakülä külänõvvokogo esimiis Mõtusõ Ruudo mõtligu näoga ümbre ja pidi plaanõ, kuismuudo toda tähtsät päivä korgõl ideelidsel-poliitilidsõl tasõmõl rahvalõ miilde tulõta.
Umbõs veeränd tunni inne tiatriedendüse algust tõi tä saali ette panto lavva pääle kõnnõpuldi ja tollõ kõrvalõ klaasi vett ja pidi kõnnõ. (Mõtus oll’ Vinnemaa eestläne ja kõnõl’ Võromaa kiilt vinne aktsendiga).
«Seldsimehe! Mi ja mi armee võitsõmi är fašistligu armee. Täämbä om Nõvvokogodõ suurõtüküväe päiv. Mi kõik armastami Nõvvokogodõ suurõtüküväke. Seldsimiis Stalin kah väega armastas.
Ku mi kaemi viil rohkõmb ku viiskümmend aastat tagasi, sis mi ei näe sääl viil mitte midäge, tuuperäst, et sääl ei olõ midäge nätä.
A ku mi kaemi edese, sis om meil iih viisaastako plaan.
Seldsimehe! Ku mi sii plaani täüdäme, om meil taga (sällätagunõ – Z.Ü.) kõva ja meil om väega hüä ellä ja sis mi läämi kommunismi! Ja lõpp.»
Nii kõvva kässipesmist es olõ Räpinä kultuurimajah viil olno.
Zirnaski Ülo
Räpinä khk
| | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Kasaritsa naanõ sünnütämän
Võro vanna haigõmajja oll’ Kasaritsa naanõ sünnütämä tulnu. Perämädsel minotil jõudsõ tä sünnütüslavva pääle kopi.
«Pressi!» käsut’ ämmäimänd.
«Passi es olõ aigu otsi. Ku miis tulõ, käse passi üten võtta,» ütel’ kõva kuuldmisõga sünnütäjä.
Tsiga peläs´ Grapsi
Veidü aigu tagasi kõnõldi «Maahummogu» saatõn noist vigurist, minka mõtsatsiko nurmõst kavvõl hoita.
Miilde tull’, kuis üts Võromaa miis eläjist vallalõ sai.
Kardokanurm oll’ täl tarõ takan mõtsa veeren. Ütel ilosal suvitsõl õdagul pidi tudõngist perrepoig ummi sõpruga mõtsa lähkün pito. Muusikat tekk’ makk, kon rüükse ummi laulõ Grapsi Gunnar.
Tsia, kes seenimaani olli julgõlõ nurmõ pääl tsungman käünü, es tulõ tuu üü sinnäpoolõgi.
Vanaimä kats kätt
Vanaimä hädäld’, et tüüd om nii pall’o – ei jõvva kõkkõ är tetä.
«Vanaimäkene, sul om kats kätt. Üte käega tiit ütte tüüd, tõsõga tõist,» trüüste latsõlats umma murrõn vanaimmä.
| | | | |
|
|
|
