| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Tunt tull’ Tal’nast | | | | 1962. aastagal õkva inne jaanipäivä oll’ pääliinan tehnikumi lõpõtus. Egä kursus kutsõ umalõ lõpupidulõ direktrit kah. Ku kooliveli Mängli Madis pidi süämligu tenokõnnõ, otsust’ direktri tulla miika restoraani Kevad.
Pidu oll’ väkev, õnnõ sõaveteranist direktri, lahkõ miis, oll’ tsipakõsõ väsünü, ku poisi käve timäga klaasi kokku löömän.
Kodutsilõ Taheval olli ütelnü, et kodu jõvva pääle jaanipäivä. A nigu koolipoiskõsõl iks tüküs tuu va rahapuru otsa saama, otsusti tetä üllätüse ja jaanipääväs kodu tulla.
Inne pitu astsõ Balti vaksalist läbi ja ostsõ piledi järgmädse päävä hummugudsõ Tšaika pääle. Valga vaksalin olõs pidänü ümbre istma ahtarüüpmelise Valga–Gulbene rongi pääle ja lõunas olõs olnu kotun. Ülejäänü raha iist ostsõ kodutsilõ väikest meelehääd.
Pääle pitu veimi taksoga direktri kodu ja esi lätsimi ütiselämiste paaris tunnis puhkama. Valvjatädi käest telsemi varahadsõ herätüse, et kellä säitsmes rongi pääle jõuda.
Peräst herätüst kripin-krapin pistü ja padavai minemä. Inne ku uulidsa pääl taipsi kellä kaia ja imesti, et rongini om viil üle tunni ao. A uma kellä pääle olli uhkõ, selle et tuu oll’ suumlasõ käest ostõt vällämaa kell, ilma numbriilda, olli õnnõ kriipsu. Nii ma sõs lonksõ ja tei aigu parras.
Ku vaksalide jõudsõ, peris hiitü – plats oll’ lakõ. Kuiki mu kellä perrä pidi olõma viil veeränd tunni aigu. Sõs kai vaksali sainakellä ja taipsi, et olli umma numbriilda kellä kõik aig üte tunni võrra võlssi kaenu.
Midä tetä – sõita vaia, rongi netu! Veitü ao peräst tull’ ette Leningradi rong. Ku rahvas oll’ pääle lännü ja vagunisaatja ussõ päält kaonu, hüpsi rongi liikmanakkamisõ aigu pääle ja sõitsõ Tapalõ.
Sääl kai sõiduplaani päält, et Tartu poolõ ei lää rongi inne ku vasta õdagut. Platsi pääl manööverd’ üts susla. Kõnõli massinistilõ uma luu är ja tä oll’ nõun, et või Tartudõ sõita kaubavaguni vallalidsõn tamburin. Raudruuna küteti kivihüdsega ja toss keerel’ kõik aig ümbre mu. Ku Tartudõ jõudsõmi, es olõ mu valõvast paltust ega mu linalakast kräsupääst inämb midägi perrä – olli hullõmb ku niigri.
Rongi päält maaharonimisõ aigu ilmu mu ette ei tiiä kost püssämiis. Vei mu vaksalide ja tõugas’ ütest ussõst sisse. Sääl istsõ üts Stalini-vuntsõga grusiinist majjor. Näütsi tälle ette ostõdu piledi ja kooli puult antu tüüle määrämise kirä Valga teedevalitsustõ.
A kaubarongiga sõitmisõ iist nõudsõ tä 25 ruublit trahvi, midä mul muiduki es olõ. Sis kamand’ tä mu trellitedü aknidõga tagaruumi ja uss plõksat’ lukku. Istsõ sääl kolm tunni, sis naksi ussõ pääle kolkma.
Majjor tekk’ ussõ valla ja küsse kah’orõõmsa näoga, kas ma nüüt tiiä, et kaubarongiga sõita ei või. Takastperrä lubasi trahvi edimädsest palgast kinni pitä – midä muidugi es juhtu.
Miil oll’ mõru ja kõtt oll’ tühi. Lätsi kemmergude, mõsksõ näku ja kässi. Pää jäi iks tahmatsõs. Kopkidõ iist sai osta paar saiakõist. Kobisi uutmistarõ tagumistõ nulka, et veidü suiku ja õdagust rongi uuta. Lõpus üüse kell 12 astsõ Taheva jaaman rongist maaha. A et oll’ parajalõ jaaniõdak, paistu kavvõmbal kingu otsan tuli. Käkse kompsu puhma ala ja säädse sammu tulõ peri.
Pidu oll’ viil tävven huun. A sõbra küsse, kost ma tulõ. Ütli, et hüpsi paar kõrda üle tulõ ja sai veidü tahmatsõs. Kiäki tuud es usu, a pääasi, et nall’a sai.
Pääle pitu kõndsõ viil kats kilomiitret kodu ja kobisi tassakõistõ küüni hainu pääle. Kül oll’ hää tunnõ, et ütskõrd olli kodu jõudnu. Hummugu astsõ ussõst sisse nigu õigõ miis kunagi. Õnnõ vanaimä lei kässi kokku ja rutas’ õkva sanna kütmä – et tunt puhtas mõskõ.
Leinusõ Arvo | | | | |
| Karu poodin | | | Vinne aigu oll’ kõgõ aasta lõpun rahvamajan maskipidu. Ma tei uma vele Kõva Heino karus.
A ku pidu läbi sai, es nakka tä üüse maski kodu tuuma. Tõsõl pääväl läts’ üts elektriliini poiss, nimi olõ-i meelen, tuud maski är tuuma, a pandsõ maski sälgä ja nakas’ sõs nii tulõma.
Kerikumäe pääl oll’ üts miis hobõsõga vasta tulnu. Tä võtsõ hobõsõl päitsist kinni, tuu oll’ ajanu katõ jala pääle pistü ja nakanu pruuskma ja ku tä päitse vallalõ lasksõ, oll’ hopõn pandnu plagama.
Tä jõudsõ poodi manu ja läts’ puuti sisse. Üts vanõmb naanõ oll’ jäänü saisma nigu soolasammas. A tä oll’ võtnu vitriinist, kon tuukõrd es olõ klaasi pääl, peoga kompvekke ja lännü vällä.
Nakas’ sõs postkontori mäkke üles minemä, ku nägi, et kiäki tulõ mäest alla.
Ku tulõja tedä nägi, oll’ pandnu joosuga postkontorihe sisse.
Nüüt läts’ tä edesi, kooni jõudsõ Järveotsa Olga maja manu. Maja otsan oll’ retel pistü, kost minti tarõ pääle.
Tä läts’ tuud redelit piten üles ronima, ku Olga tull’ laudast lehmäga vällä.
Ku lehm tedä nägi, rämmäs’ hindä vallalõ ja Olga oll’ nakanu miist hõikma, et tulku ruttu, karu lätt tarõ pääle, võtku kirvõs kah.
Nüüt oll’ tä maaha roninu ja edesi lännü. Tuuga oll’ nal’al lõpp.
Pleschi Aino
Jaanipeebu külä Rõugõ khk | | | | |
| Telefon sai kõrda vana hää trikiga | | | Minevä sügüse käve Tartun tütre perrel külän. Järgmädse päävä õdagupoolõ naksi kodu sõitma. Bussipiledi osti internetist – edimäst kõrda elun. Tütär kamand’ tuud netiasja.
Mõtlõ, tuu vällälastu piletiga saigi bussi pääle! Tahtsõ tuust tütrele kah teedä anda. Võtsõ karmanist telefoni, a tuu es lupa inämp numbriid valli.
Ku kodu jõudsõ, võti telefonil aku vällä ja SIM-kaardi kah, puhasti klemmi är, panni tagasi, a midägi es avita. Telefon vussin mis vussin.
Järgmäne päiv võti telefoni tüü manu üten, et targõmbidõ inemiisi käest nõvvu küssü. Mullõ üteldi, et ekraani ala om tolmu korjunu ja tulõ vahtsõnõ telefon osta.
Ega ma toolõ kah vasta es vaidlõ, selle et telefon oll’gi mul joba küländ vana. Sõs teigi otsusõ, et lää Võrru vahtsõt telefonni ostma.
Päiv inne Võrru minekit oll’ mul telefon õks tüü man üten. Ku lõunavaheaig kätte jõudsõ, naksi aparaati jäl näputama ja koputama. Sõs hälgähtü, et noh, ku telefon nigunii katski om, ma viska tedä paar kõrda vasta põrmandut.
Vissigi. Võti telefoni põrmandu päält üles ja mõtlõ – kõrda sai! Sai numbriid valli, esiki kõlista sai. Mul oll’ hää miil, et es piä vahtsõt telefonni ostma ja tulõti miilde vannasõnna: är vanna mütsü inne är visaku, ku vahtsõt pään ei olõ!
Hindsigu Hidalgo | | | | |
| Tossu Tilda pajatusõ | | | Kalamari oktoobripühhi lavva pääle
Päält kolmõkümne aasta tagasi oll’ mul sakõstõ asja Peterburi, tuukõrdsõ nimega Leningradi. Opõ sääl kavvõstoppõn.
Ütskõrd inne oktoobripühhi – nuu jo vinläisi kõgõ suurõmba pühä – trehvsi üten kursasõsara Raissaga tõsõlõ poolõ Neeva jõkõ. Sääl oll’ kah suuri majju ja puutõ. Üte uulidsanuka man jäi Raissa saisma ja kõnõl’, kuis tä sääl mõni aasta tagasi oll’ verevät kalamarja ostnu.
Tuukõrd olli kah oktoobripühä tulõman ja pühilavva pääl pidi hääd sakuskat olõma.
Kaukaaslasõ vällänägemisega nuur miis ammut’ pangist ostjilõ purki vai kausikõistõ verevät kalamarja. Kaup oll’ odavamb ku poodin, a väega otav kah es olõ.
Ilm oll’ vilu ja jõõ päält puhksõ külm tuul, a inemise saisi. Lagja sonimütsüga kaupmiis visas’ nall’a ja tekk’ nuurilõ naisilõ silmä. Oll’ väega lustilinõ olõminõ.
Inne piinü ja kalli sakuska lavva pääle pandmist otsust’ mu kursasõsar tuud pruumi. Tä mekse ja ai silmä suurõs...
Tull’ vällä, et kõik ostja olli pettä saanu. Tuu es olõki kalamari! Kongi laboratooriumin oll’ ildamba vällä märgit, et kavval kaukaaslanõ oll’ suulvii seen saagot (om üts terävili) leotanu, perän tomadimahla seen hoitnu. Ku pääle kait, sis kalamari mis kalamari.
Suli kattõ nigu tuul. S prazdnikom, tovarištši!
| | |
|
|
|
