| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Hingejutu inne hingipäivä |
Ettekuulutus tõsõst ilmast
Mu kallis ämm oll’ vast juba mitu aastat Vana-Roosa kalmuaian puhanu, ku ütel hummugul ütel’ mu tõnõpuul: «Tiiät, imä käve mul üüse külän ja ütel’, et keäki teist tulõ pia är mu manu.»
Vähä kõhedu tunnõ külh oll’, a mõista es midägi arvada. Järgmädsel üül pesse miis minnu üles. Esi üleni higine ja näost jumala hall. Ütel’, et tedä oll’ tahetu är tappa. Õkva nigu suur raskus olõvat tä pääle lammõnu nii, et es saa ei kätt ei jalga liiguta ja hing jäi kah kinni. Oll’ tahtnu minnu appi kutsu, a helü es tulõ vällä.
Viimätsen hädän olõvat saanu kuigi kätt nii pall’u liiguta, et ristimärk pad’a pääle tetä. Vandsõ jumalakeeli, et pääle tuud oll’ uma silmäga nännü, kuis kolm musta kujju tarõst vällä lätsi. Rassõ tunnõ oll’ kaonu ja hingämine piaaigu kõrran. Edimäne asi, miä päähä tull’, oll’gi tuu, et imä tahtsõ laskõ tedä hindä manu viiä.
Paar järgmist üüd olli rahuligu. A kolmanda päävä hummugu helisi telefon ja saimi teedä, et meheveli om väega rassõn saisun Tartu haigõmajan. Valla sotsiaaltüütäjä oll’ löüdnü tä sängü iist põrmandu päält. Mõtlimi kõrraga, et ku imä ütte poiga es saa hindä manu viiä, sõs nüüt pruuv tõist...
Õnnõs nakas’ meheveli iks paranõma. Läts’ müüdä mõni nätäl ja ütel pääväl sai miis matusõkutsõ – tädipoig oll’ koolu. Tuu oll’ külh nigu välk selgest taivast: tä oll’ kõgõ parõmban vannusõn ja tävven jõun. Viil tükk aigu ildamba hüpäs’ mu mehele päähä, et tädipoig oll’gi tuu lähkü inemine, kelle kotsilõ imä ütel’: «Keäki teist tulõ pia är mu manu.»
Antoni Annika, Tagakolga, Rõugõ khk | | | | |
Vanavanõmba anni minekist teedä
Vanaesä oll’ joba puul aastat sängün hälvät olnu ja tiidsemi, et täl pikk aig inämb ellä olõ-i. Ütel urbõkuu õdagupoolõl mõsksõ imä koton põrmandut ja nõstsõ kõik tooli lavva pääle, et olõssi hää lavva alt mõskõ. Pere läts’ magama.
Üüse heränimi maailmadu suurõ paugu pääle. Juusksõmi kõik kokko ja näimi, et köögin olliva kõik tooli põrmandu pääle sadanu. Õkvalt helisi ka telefon ja vanaimä ütel’, et vanaesä kuuli är.
Minevä suvi, ku vanaimä esi oll’ Jõgõva haigõmajan. sis tohtri kõnõli: üle nädäli tä vasta ei piä.
Nädäli lõpun istsõ uman koton sohva pääl ja kõrraga käve pauk – piigli sattõ saina päält maaha. Veitü ao peräst imä helist’ mullõ, et vannaimmä olõ-i inämb.
Kübärä Merili | | | | |
Ristiesä löüdmine
Neli aastat tagasi näi 5. oktoobri üüse unõh, õt sai perädü rikkast – tuu õi tähendä hüvvä.
Sis helisti velele Velnähe, õt kas tä sai kellu ristiesäle är viiä, timäl tull’ tahtminõ vasta talvõ viil ahjo kohenda. Veli ütel’, õt saat’ kellu poigõga är. Nimä olli pandnu läve pääle, ku õs paistu, õt kiäki kotoh olõs olnu.
Järgmädse päävä hummogu lätsi sis kaema, ku helistedi mullõ, õt olõ õi kotoh kedägi pääle kassi, toolõ saa ai postimiis pinssi anda.
Pääle otsmist õs tiiä muud tetä, ku helisti poltseihte. Järgmädse hummogu varra oll’ joba konstaabli asõndaja väläh. Piirivalvja ja politsei tulli kokko ja rahvast ka viil mano. Sai otsitut külä iist ja takast ja suu veerest ja suu päält ka viil.
Pääle otsõ nätäl otsa ütsindä. Tei konkso ka kabla otsa, õt tiigi läbi kävvü. Kõik tühä.
Pääle tuud sõki Vernidsä poolõ ja löüsi kängä. Vahtsõnõ jälg käeh – politsei tull’ üteh piirimiihi ja piniga vällä. Löüsimi Vernidsä veerest asõmõ kah, tettü nigu skaudil õkva – ossa all ja lehe pääl ja korgõmba kotusõ pääl.
A pini kaot’ jäle är – suu oll’ veiga viih mõnõ kotusõ päält. Õs saa jalagagi läbi ja politseil tuukõrd olõ õs seerikit, näile olõ õs ette nättü. Mi sis vele, velenaasõ, näide latsiga otsõmi ümbre Vernidsä mäe suud ja võsso – kõik tolgolda.
Otsõ ja sõki viil nädäli ütsindä, a õs näe muud ku linnukit, kiä rebäsile süvvä puistas’. Võinu ka inemist otsi, üteh pallopuistamisõga – ristiesä verrev kuht olnu üleväst veiga nätä.
A vasta 26. oktoobrit näi unõh, õt timä tull’ ja näüdäs’ kotusõ, koh tä om.
Helisti vanõmbalõ pojalõ, Heiki tull’ uma pruudiga ja noorõmb poig Veiko ka üteh.
Sõidimi Velnähe vele poolõ ja joonisti vitsaga maa pääle kotusõ, midä uni näüdäs’.
Lätsimi sis üteh velepoigõga Vernitsä takast Vinne piiri piteh otsma ja teimi tsiiro Mustakannust ümbre – tuu kotus oll’ viil läbi otsmalda.
No mul sai seerik likõst ja ütli latsilõ, õt minku nä tagasi massina mano, ma lää õkva Velnähe.
Sai meetrit sada sumpsi, ku Heiki helist’, õt käeh om. Lätsi hellü piteh ja sai kotusõ pääle, midä unõh olli nännü – täpsele nuu puukõsõ, võso, kõik pilt nigu ristiesä hing ütel’ ja näüdäs’...
Sis sai helistet politseihte ja tulli viil pästmisauto ja laibaauto ja nii pall’o massinit ja tegeläisi õs olõ kunagi timä moro pääl ku sõs.
Edespiteh tundsõ ristiesä hinge lähkoholõmist sis, ku tõi timmä Tartost kodo, ku timä sõbõr tull’ kaema, ku ma puhasti huuvi ja üte voori viil, a nuu omma tõõsõ jutu.
Linnusõ Vaino
Tsätski nulk, Setomaa | | | | |
Koolnu käve kodo
1961. aastal otsõ ma hindäle tüüd. Tuukõrra oll’ Võro lähkül Rõugõ, Nursi ja Kasaritsa tii vaihõl Lembitü kolhoos. Sai esimehega kauba maaha, et ma või tulla sinnä tüühü.
Mul oll’ naanõ ja lats, üts lehmäkondikõnõ kah ja lambakõnõ. Esimiis ütel’, et timäl om sääne kotus, kon mi saanu ellä. Rõugõ tii veerest Käätsost kolm kilomiitret oll’ üts maja. Ma kai, et elämine passis: vets ja laudakõnõ oll’ ja kolhoosi hobõsõtall oll’ moro pääl. Üts kuur, kaiv ja ait olli kah.
Naksimi sääl sis elämä ja tüüle lätsi 1. süküskuul. Kõrrast tull’ süküs pääle ja päävä lätsi lühembäs. Üts õtak istsõ naasõga ja kuulsõmi, et kedägi väega kraap akõnd. Naanõ küsse, mis kuramusõ jama taa om. Ma ütli, et taa om vast alomadsõ naabri kass, et vast eelmine pererahvas, kes taa maja möi kolhoosilõ, and’ toolõ kassilõ süvvä. Et vast kass tull’ süvvä tahtma. Jäi tuu asi sinnäpaika.
Järgmäne kõrd minno es olõ, naanõ oll’ ütsindä latsõga koton. Vanastõ olli kolhoosin juhatusõ kuunolõgi ja noid peeti väega pikkä aigo ja üüsegi.
Jõudsõ väega ilda kodo. Naanõ värisi hirmust. Kõnõl’, et kuulsõ, kuis uss läts’ valla ja kedägi tull’ sisse. Külm õhkki nigu tull’. Tull’ koridori ussõst ja köögiussõst sisse ja sis tull’ sinnä tarrõ, kos nimä magasiva.
Naanõ ütel’, et pandsõ tulõ palama, a mitte kedägi es olõ. Jätsemi tuu as’a kah.
Majan oll’ neli tarrõ. Mi ellimi katõn tarõn ja katõ tarõ aknõ olli lauduga kinni lüüdü. Mõni aig edesi kuulsõ, et kiäki nakas’ noid aknõlaudu iist kiskma.
Et sääl oll’ Nursi sõaväeosa kah lähkün, sis võtsõ egäs juhus patarei ja kirvõ üten, ku lätsi kaema. Et vast mõni pätt tüküs majja. Kai maja nuka taadõ, kuu kah paistu ja lumi oll’ maan, ei üttegi hinge. Ei üttegi jälge lumõ pääl, ei midägi.
Sis tulli tarrõ ja naanõ järgmäne päiv kõnõl’ taad asja naabrinaasõlõ. Tuu sis ütel’, et lugu om niimuudu, et timä meheveli sai Roosisaarõl surma. Olli mehe pardsijahil sääl pilliruu seen ja nigu meheveli pääd nõstsõ, üts tõnõ jahimiis kai, et parts, pandsõgi paugu päähä ja miis sai surma.
Naabrinaasõ meheveli naas’ päält surma kodo käümä. Käve kõik aig ja timä naanõ es saaki inämb ütsindä koton ellä ja pagõsi Võrro är poja mano. No käve sis tuu koolnu miis meil kah vahepääl külän.
Sari Meeme Põlva khk | | | | |
Vaimu omma olõmah
Pääle uma kalli vanaimä matussit – ma olli sis ütsäaastanõ – näi tedä unõh. Olõs nigu vanaimäkene viil elänü, olli tuuperäst rõõmsa, ja sis jälki kuuli är, pidi vahtsõst timäst ilma jäämä. Mul nakas’ nii hallõ, et iksõ suurõ helüga läbi unõ.
Mino tarõ om köögi kõrval ja üüse kuulsõ, kuis vanaimä ütel’ kassilõ: «Kõtt, kas saat lavva päält maaha!» Ma es maka, kuulsõ toda väega selgehe ja tuu oll’ külh väega hirmsa. Kimmähe om vaim ja tuu näge väega jälle nigunii vällä…
Tõnõ üü kuulsõ, kuis kiäki vüürüseh kõnd. Kõnõli naid asjo imäle, kiä arvas’, et vanaimäl om vaia meid trüüsti, tuuperäst tege niimuudu.
Kuis saa tõõsõst ilmast siiä tulla? Päälegi, ma naksi hoobis pelgämä ja trüüstmine tuu nüüt külh es olõ!
Ütskõrd mõtlimi sõpruga viguri peräst esi vaimõ vällä kutsu. Ollimi säändsest as’ast kuulnu. Kõgõpäält kutsõmi mino koolnu kassi. Mino tarõh tuli palli ja ma kaehti kõrras ütte nukka. Kuulsõgi, kuis kiäki mäng kuuliga põrmandu pääl. Nigunii kass! Kai viilkõrd sinnäpoolõ, kost helü oll’ tulnu, a kedägi es olõ. Tekkü suur hirm. Mõtlimi taa janditamisõ perrä jättä.
Pääle tuud ei olõ ma vaimõ vällä kutsnu ja määndsitki helle kah inämb ei kuulõ. A ütskõrd ma tahassi viil tuud tetä, ku ma julgõmb olõ.
Valdisoo Kerli Laho, Räpinä khk | | | | |
Seletämäldä vägi kisksõ lumpi
Põimukuu keskel lätsi traadist kartolikorviga lumpi kartolt mõskma. Mõtli, et tsurmat vette, raputat purdõ pääl mitu kõrda, sõs saava kartoli ruttu puhtas. Väiku kartoli ma keedä kannolõ, kohe tambi jahu kah kuumalt sisse, sõs saa kanapudõr nii kõva, et istu vai persega pääle.
Sai alosta kartolimõskmist, ku olli jala alt kaonu ja pikäle viih. Sadamisõga sai haigõt kah, esi likõ ja poolõ kartoli korvist kaonu. Naksi tarõ poolõ tulõma ja ütli sõs hindäle: Lainõ, sa är tulku inämp kunagi lumpi kartolt mõskma!
A süküskuu keskel, ilma mõtlõmalda ma võti kartolikorvi kätte ja astsõ värtest vällä, ümbre puukuuri, lauda ja sanna mano lumpi kartollõ mõskma. Minno nigu vei.
Sai kõrra korvi vette tsurmada, olli jala alt kaonu ja jälki üle purdõ lumbih seeh. Hiitü väega ja haigõt kah sai. Kõgõpäält mõtli, et nüüt arvada stimulaator jääs saisma ja omgi surm… Korvist hoitsõ kinni, a korv oll’ tühi. Olli hindä pääle pahanu, et tõist kõrda ma uputa hinnäst. Otsõ viist takan kaloskit, sai kätte ja panni korvi sisse.
Olli likõ ja vihanõ, et nüüt ma tõmba purdõ kah är lakja, et kolmandat kõrda es uputanu esi hinnäst, a es jõvva midägi tetä, lavva olli vihmast likõ ja nilbõ.
Ku kuiva rõiva sälän, sis istsõ köögin ja mõtli, et midä ma kül sinnä lumbi mano lätsi – vihmavett oll’ jo kaartõveere all mito vanni täüs.
Terve päiv oll’ mul surmahirm seen, värisi, mõtli, ku halvõmb nakkas, sõs tulõ iks kiirabi kutsu. Rahustusõs võti paldõrjaani juuri päält viina ja mitu kruusi kuuma piparmünditsäid.
Helisti sõs sõbrannalõ Milvile ja seleti, mis juhtu minoga. Vastus oll’ õkva sääne: ku kolm kõrda lumpi läät, sõs sinnä sa ka jäät!
Riitsaarõ Lainõ, Paidra | | | | |
Imä kuulmisõ sõnnom
Mu latsõpõlv oll’ rassõ ja ilma esäldä vaenõ kah. Olõs ma olnu sõa jalgu jäänü esä vaenõlats, olnu lihtsämb, a ma kuuli, kuis külä pääl arotõdi, kes mu esä om.
Ku olli esi joba vanaimä, kutsuti minno Tarto liina tsill’okõist preilnat hoitma.
Üüse näe sis und, et istu hambaarsti toolin. Tuu imestäs, tõmbas, ohk ja puhk ja sis tulõ mu näo kotsilõ suur kõvvõr kihv hää poolõ päält. Küsse sis, et kohe tõnõ, kura poolõ uma jäi. Tä ütel’ vasta, et toda ei olõ olnuki!
Hiitü üles, pruuvsõ keelega suud – hamba olli olõman. Ku vahtsõst magama jäi, tundsõ, et rassõ om hingädä. Kai kellä, oll’ puul kolm üüse.
Hummogu helist’ sugulanõ, et mu imä kuuli tuul unõ nägemise aol. No oll’gi, et imä oll tuu kõvvõr hammas ja mis puudu, oll’ esä...
Raudkatsi Ene, võrokõnõ Kurõmaalt | | | | |
Teedüst tõõsõst ilmast
Latsõpõlvõsõbranna naas’ vannu rõivit sortma ja löüdse kolm aastakka tagasi är lännü papakõsõ mütsü. Küpär peoh, vesi silmäh, astsõ vällä, tiidmäldä, kohe taa panda...
Äkki tormas’ pini Pootsu ku püürüs ja haaraht’ mütsü hambidõ vaihõlõ. Joositõli tuuga muro pääl, nigu olõs miil pääst är kaonu. And’ iks makõta, inne kui Pootsu mütsü maaha pand’ ja sõbranna tuu hindä kätte krapsahta sai.
Tä vei mütsü kipõlt majja tagasi. Vällä tagasi tullõh kuuld’ kõrraga vüürüseh, et Pootsu kraap ust ja niuds ku meeledü. Nigu pernaanõ ust poigut’, murd’ pini sisse, olõs piaaigu timä jalust maaha löönü. Seeh juusk’ ja nuhut’ Pootsukõnõ kõrdapiteh kõik kotussõ läbi. Jo oll’ küpär pinile teedüst andnu, et peremiis um üle pikä ao kodo tagasi tulnu...
Läts’ tükk aigu, inne ku pini uma egäpäävälidse olõgi tagasi sai.
Tõõnõ lugu oll’ muidogi pernaasõga, kellele taa jagõlus tõi säändse teedüse, et vaia kävvü matusõaiah papa havva pääl. Võtt’ kündle ja lilli ni sõit’ki Kanepihe, kohe papa matõt. Säälsamah hälgähtü jälki miilde kõik illos ja hää, mis papakõsõga är lännü ja ilmahki inämp tagasi ei tulõ. Küküt’ samba ette maaha, tugõsi käe samba pääle... ja tund’, et sammas lumõ seeh um käe all lämmi. Sõbrannal sai õkva süä kerembäs, silmä kuiviva är. Papa oll’ ummamuudu teedüst andnu, et kõik um joonõ pääl ja päälegi – tä ei olõ esi kah kohegi kaonu.
Liiva Aasa | | | | |
|
|
|
