| Pääleht |
Uudissõ |
Elo |
Märgotus |
|
|
|
| | | | Ruitlasõ Olavi,
selgelenägejä | | | |
Täämbä üüse näi hirmsit luupainajit. Heräsi keset üüd üles, mu sängü pääl istsõ vana Etkär, pitsit’ mu kõrri ummi pehmevõitu likõligõ ja ijäkülmi kässiga ja kähist’ mullõ kõrva sisse: «Vali Keskeräkund! Keskeräkund om punk. Tüütäs!
Funktsioniir! Keskeräkund om Eestin miljon mänguplatsi vallalõ tennü. Massulda bussisõidu kõrvalõ ka massulda rongi- ja linnuliiklus!»
Käsi leüdse tassakõistõ sängü alt üüpoti. Mul om sääne toroga, et müüdä es lasknu. Anni kõgõpäält Etkärile potiveerega vasta pääd ja sõs vali tä kusõga üle. Luupainaja jaos omgi kõgõ parõmb puultõist päivä vana kusi, valat päähä ja tuu sulatas jälehüse kõrraga är.
Mul oll’ õnnõ kuus tunni vanna kust, Etkär es tahaki tükk aigu är sulla, visõl’ põrmandu pääl ja mugu sisisi, et «töötap» ja «töötap» ja et mille ma nii tei, et nüüt tulõva sotsi ja tegevä Mustamäele kerigu asõmõlõ mošee. Ma värisi šokin, a ütli: «Olõ vait, tibladõ sabarakk, korrumptant!» A täl sulli suu pääst är ja tä es saa midägi vasta üldä...
Kai minegi pääl Etkärit-luupainajat ja tundsõ, et õks ei olõ uman kortõrin ütsindä. Sängüveere pääl istsõ vahtsõ luupainaja: Patar ja timä nõvvomiis Rein-poiss. Kats tävve mõistusõga sotsi ilman õnnõ om! Ja mõlõmba mul sängüveere pääl! Kah’o, et nä õnnõ luupainja olli... Patar kai Etkärit põrmandu pääl sulaman ja ütel’, et seo võinu Vahtsõ-Kuustõlõ tagasi viiä, ei piä kümme aastat põllu pääle fosvaati pandma, ku sääne sitt iin. Rein-poiss mügisi tuu pääle naarda...
Ma sai vihatsõs ja küsse: «Mis ti mu man tiit üüse? Mis teil tuupääle ütelda om?» Patar-painaja köhät’ viisakalõ ja ütel’: «Ma paku sullõ massulda koolisüüki ja huvitsõõrõ elo lõpuni.» Rein-poiss näüdäs’ Etkäri pääle ja ütel’: «Toetami vanno inemiisi taastusravvi!»
Kai tühäs saanut kusõpotti ja mõtli, et kats ei jää kolmandalda. Nii oll’gi. Ku silmä vähkrejide luupainajidõ päält maaha sai, kai, istus Andsip mul sängü pääl, tinakiivri pään ja süü siimnit, esi kaes hoolõga põrmandu pääle.
«Ma olõ uhkõ Eesti üle,» ütel’ Andsip ja näüdäs’ kusõlumbikõist põrmandu pääl, ma nooguti. Ma kah inämbjaolt...
Andsip paksõ siimnit, olliva hää, kürvidsä uma. Seimi mõnõ, sõs lätsimi magama.
Küsse, kummalõ poolõ tä lätt, timä vasta, et hääle poolõ. Lätsimigi mõlõmba hääle poolõ... Kohe viil, ku kura poolõ pääl Etkär paksult maan vatutas...
| | |
|
|
|