| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | Vanaesä, kiä kolhoosi es lää | | |
Ku 1890. aastil naati Krimmin ilma rahalda maad jagama, tahtsõ sinnä kolli ka mu vanaesä Raadi Hendrik (1879-1959), kiä elli uma perrega Vana-Laitsna kandin. A nä jäivä pisu ildas ja Riiast edesi es jõuavagi, saa es lupa, ja pidivä tagasi tulõma.
Ku vabadussõda läbi sai ja naati maid jagama, sai vanaesä osta Roosa mõtsaülembä käest maad Vana-Roosa valda Mõtstaga küllä (Rõugõ khk). 1926. aastal sai majakõnõ valmis. Vanaesä-vanaimä ehiti talu üles, teksevä mõtsast põllumaad.
Tuukõrd oll’ pall’u Lätimaalt peri hobõsõvargid. Ütskõrd varastõdi kõrraga neli hobõst är. Sõs panti laudalõ raudpõõn pääle, seestpuult kruviti kinni ja laen oll’ mulk, kost tulti vällä.
Latsi oll’ perren ütessä. Mõni kuuli peris noorõlt, mõni keskiän ja mõni elli peris vanas. Latsi koolitõdi niipall’u, ku jaksu oll’.
1940. aastal tulliva vindläse sisse ja leivä elu segi. Rikkampit ja tüükampit naati umast kotust vällä ajama ja Tsiberile saatma. Saksu tulõk pand’ tuu värgi saisma, a ku vindläse vahtsõst tagasi tulliva, sõs nakas’ peris maapäälne põrgu.
Mu imä Meeta oll’ Saksa aol lännü paari Mõttusõ Jaaniga ja ku 1949. aastal oll’ kuulda vahtsõst kiudutamisõst, sis pagõsi nä Rõugõ valda, kon oll’ sama nimega miis kolhoosi esimehes. Tiidjämehe ütli, et säält ei mõistõta otsi.
No nii jäigi esä edimält Roobilõ mõtsavahis ja ildamba Saarlasõ mõtsnikus.
Põllumiihi käest naati maid är võtma, sõs kolhoosõ tegemä, a sinnä oll’ jo kõkkõ vaia. Võeti är põllutüüriista ja eläjä. Mu vanaesä oll’ nii kangõ, et es lää tuu kolhoosikampaaniaga üten.
Es anna varra kah sinnä. Kül ollõv tedä hirmutõt, a ei midägi! Lõpus andsõ vanaesä uma vara mõtskunnalõ: tä pidäsi tuud piso ausambas (mõtskund jagasi vara umilõ alambilõ lakja).
Ku vanaesä kuuli (vanaimä joba inne), sis läts’ mi pere vanaesä majja elämä.
Mul om meelen, kuis vanaesä mõtskunnalõ är ant hobõnõ Valdu (oll’ tõõnõ sääne valgõ hopõn mustõ täpikeisiga) tull’ uma vana kodu manu, ku vahtsõnõ peremiis tä sügüse valla lask’.
Sai tiäga häste läbi. Hopõn lassõ põlvi pääle, et musugumanõ poiskõnõ saassi tälle sälgä ronni ja sõs tä sõidut’ minnu. Ütskõrd lasi ma tä lauta. Ku sõs vahtsõnõ peremiis tull’, saiõ ma kõva koosa. Muidu tuu peremiis hoitsõ tedä väega häste.
A vanaesä talu lugu es lõpõ häste. Tuu oll’ mu imäl velega katõ pääle ja ku imä kuuli, jäi vele perre huuldõ. Unu perrätulõja tahtsõ sääl ehitämä naada, a päti virudi paiga pääle tuudu ehitüsmatõrjaali är ja tühi majakarp sais seoniaoni.
Tuu om harilik asi, et maal om pall’usin kotsin elu kaonu, kiä om lännü liina, kiä vällämaalõ.
Ku mi tagasi tullimi, oll’ Mõtstaga külän 22 suitsu, prõlla om õnnõ viis.
Riik piäs nakkama rohkõmb maaellu takast avitama!
Mõttusõ Kalev
| | | | |
|
|
|
