Nummõr' 291
Süküskuu 3. päiv 2013
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Põllumehe omma mõtsatsikoga hädän
  • Uudissõ
     
  • Piusa ots umma tsihti
  •  
  • Vahtsõnõ klubitarõ Urvastõ valla nuurilõ
  •  
  • Käsitüüoppus oppajilõ
  • Elo
     
  • Meditsiinist raamadukogohoitjas
  •  
  • Hüvä Võromaa haldjas Toronton Vesi Salmõ – 90
  • Märgotus
     
  • Rahvalaul muusikatunni!
  •  
  • Kuis ma edimädsel koolipääväl paganas jäi
  • Juhtkiri
    Vana pilt kõnõlõs
    Esimuudu
    Ruitlase jutt
    Peramine külg
      
     
    Ruitlasõ Olavi
    kopkakorjaja
     
      
    Vanarahajutt
     
    Ma olõ numismaatik. Poig om kah. Tõist kuud. Mi kogomi vinneaigsit kopkit. Naid õks liigus, vähembält vahtsõmpi. Õks om hää kor’ada siini, ku näid mõtsan om.

    Albumin om joba ütsjago, ütesugutsit rahho om purgi seen uma 3 killo.

    Üteldäs, et raha tulõ raha mano. Ma oodi kah inämbät, a tollõga om nii, et vanaraha mano tulõ õnnõ vanna rahha ja vahtsõ mano vahtsõt...

    Mul om kõik aig tuu hädä olnu, et raha ei olõ mu man püssü tahtnu. Nuur miis, saati arvo, noorõ naasõ, kütüsseniildjä suurõ massina. Mõlõmba käävä raha päält!

    Ku raha otsan, om naanõ kaonu. Massin jääs lihtsäle saisma. A vanaraha ei saa kunagi otsa! Vastapiten, kõik aig tulõ õnnõ mano.

    Päält tuud, ku raudrahho korjama naksi, ei olõ naistõrahvidõga inämb häti. Nii ku ütle tutvas saiõn edimädses as’as, et ma olõ numismaatik, nii om naanõ kaonu...

    A ma hoia peon kolmõkopkalist ja silmä ette tulõ kolmõkopkalidsõ joogiautomaat. Uman nägemisen tsuska kopka pillu ja õkvalt nakkas mu pää seen külmä limonaati juuskma.

    Viiekopkalidsõga tulõ joba kõllanõ taaripütt miilde. Võro taar oll’ kimmäle kõgõ parõmb terven ilman. Hoia viiekopkalist peon ja joogihädä lätt üle...

    Üte kopkaga tulõ mullõ õkvalt tikutuus meelde. 20 kopkaga liitri bendsiini... Toda and’ võrriga maaha sõita.

    Ütskõrd sai imä ruubli iist juhusligult unigu banaanõ osta. Edimäne kõrd elon...

    Istsõmi perrega lavva taadõ maaha, egäüts võtt’ üte banaani ja nakas’ asi pääle.

    Kõik krimpsuti näko, pall’o kitet banaan oll’ kalg ja jälle maiguga... Ma ütsindä sei lõpuni, ega noid latsi oll’ üts tuhandõst, kiä banaani olli nännü...

    Imä visas’ rohilidsõ banaanipundi mõsonööri pääle, ussõ ja aho vaihõlõ. Ku ma poolõtõsõ nädäli peräst banaanõ näi, olliva nä millegiperäst kõllatsõs lännü... Tuuperäst kiäki tõnõ näid es näeki... ja nä saiva viil aastit ildamba teedä, miä banaan periselt om.

    Vinne aigu, ku midägi saia es olõ, tahtsõ ma millegiperäst kõkkõ. No ku kõkkõ saia om, nall’akas, ei taha ma midägi. Vinne aigu tagasi viil kõgõ veidemb.

    Valimisõ omma tulõman – tulõ minnä, muido valitas mõni tibla. Tuu pand viil vahtsõhe mu vanaraha masma, numismaatikul ei olõ suurõmbat hirmu. Või-olla tulõ jälki banaanõ käkmä naada...

    A seol jutul om sääne mõtõ kah, et ku hääl Uma Lehe lugõjal koton niisama Vinne-aigsit metallkopkit-ruublit videles, sõs või tä mullõ kõlista (553 7527) ja rahho üleandmisõ muka kokko leppü.

    Ma sõs tennä ja kõnõla õkva, kuis naa maailma as’a periselt omma. Lehen ei saa... Ku aokirändüs ei olõ parajahe kallutõt, sõs või-olla olõ ma esi veidükese viltu...


     
     
     
      
     
    „Tagamõtsa“ ETV-n 
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
      
     
      
     
    Uma Internetin