| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | | | | Mahlaku Villut ja Ireenet kaiõn teküs tunnõ, et jõuluvana om valgõ rõiva sälgä ajanu ja as’atas no üten imändäga suvõasjo Müürsepä Tuule pilt | | | | |
| Mesinigõpaar määr ostjit hää jutu ja hää salviga | | | | Leimanni Eve | | |
«Panõ näpuotsaga tõsõ näpu pääle ja tunnõt, et nahk lätt õkva pehmes,» meelütäs valgõ pää ja habõnaga miis laadaleti takast mõosat salvi pruuvma ja kuts ka mett mekmä. Rahvas sumisõs Vahtsõliina kihlkunna Tsuburka talo peremehe Mahlaku Villu (76) ja pernaasõ Ireene (75) ümbre nigu mehilädse mesipuu man.
Tsuburka mahhetalo letti om pia egä Eesti suurõmba laada pääl nätä. Kõgõ inämb lätt talol kaubas mesi ja Vahari salv (tarovaik + mesileib ja mehilädsevaha). Talo müü ka tarovaiku, suira ja koolnuid mehiläidsi viina seen (langetist).
Kuis mehiläidsi käest saadust kraamist tettüisi asjoga tervüst praavita saa, kõnõlõsõ Mahlaku kõigilõ är, kiä leti mano kaema jääse. Ka sis, ku ostmisõs lää-i. A hää vällänägemine ja kimmäs jutt avitasõ kaupa häste müvvä.
«Ohatist tulõ egä 15–20 minodi takast määri ja katõ-kolmõ tunni peräst om tä kaonu,» kitt Villu Vahari salvi. «Salv avitas odraiva ja muiõ nahahäti kõrral kah, eski küüdseseene vasta om api saadu.»
Ireene kõnõlas, et Hauka laadal tull’ üts kinä daam tennämä: oll’ minevä aasta salvi ostnu ja tuuga saanu vallalõ süütjäst kotusõst naha pääl, miä oll’ jo 15 aastat tedä kiusanu. Tõnõ provva usu es tuud külmävilli (ohatisõ) juttu, a oll iks pruuvnu ja avit’ki.
Mitu kõrda om tulnu laatu pääl esmaapi anda. Ireene seletäs, et Tarto Hansalaadal sai Vahariga tohtõrdõdus üte poiskõsõ kätt, kiä oll’ tuu kuuma joogiga är palotanu. Sändse juhtumisõ tegevä kaubalõ viil kõgõ parõmbat reklaami.
Inemise küsüse sakõst, miä tuu salvi seen om – teesi tuud koton esi perrä. «A tuu om jo hindäl vällä mõtõld ja pikält proomit, olõ ei tegemisoppus jagamisõs,» om Ireene kimmäle ei ütelnü.
Hää kauba mant korõmb hind ostjat är ei aja
Ireene seletäs, et suurõ jao miist ostva är kimmä kundõ: talvõ miivaru kõrraga, eski 30 killo om ostõt. Põnnõv om, et kõrraga ostva pall’o rohkõmb vinläse.
Sekä ei kundõsit hind, miä või 10–20% tõisist korgõmb olla (hulgi müvväs Eesti mett kilohinnaga 4 eurost, turu pääl 6–7 eurost pääle – UL) – ütlese, et tiidvä, midä ostva.
Mett piät esi müüjide man maitsma, et hindä umma löüdä, pand Villu süäme pääle.
Ostja imehtäse, et pererahvas mõista ei üteldä, mis häitsmide mesi näil purgin om. Ostja om jo esi külh kimmäs, et täl om vaia õkva pähnähäitsme mett vai et kui piäsi kanarigumesi maitsma...
Ireene ütles, et olõ-i vaia inemiisile võlssi: üte kilo mii saamisõs piät mehiläne miljon kõrda tarost vällä lindama ja tiiä-i tä eski, mändside häitsmide päält tä mii om kokko kor’anu.
Puhta mii saa tuuga, et ei uman talon ega ümbretsõõri ei pruugita määndsidki kihvte – tuu poolõst om Mahlakil naabridõga vidänü.
Tsuburka talol kasusõ uma kesev, nisu ja tatrik. Perämäne kõgõ inämb mehiläidsi peräst, nigu ka kaleega.
Ku mehilädse trehväse haigõs jäämä, näile üttegi ruuht ei anta: kas paranõsõ esi är vai koolõsõ maaha.
Villu sai esä inneskidse talomaa tagasi ja ku naasõga pinsi pääle jäivä, tulliva Tal’nast är.
Villu tekk’ inne metallitüüd, Narvast peri Ireene oll’ massinaehitusökonomist.
Mahhetalo tunnistusõ sai Tsuburka talo kümne aasta iist.
| | | | |
|
|
|
