| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | | | Suvinisu om timahava perüs illos
Harju Ülle pilt | | | | |
| Vilävõtmisõga massa-i aigu vita | | |
Tinavastanõ suvi es olõ ülearvo kuiv ega vihmanõ kah. Ku ma kae uma kodo, Räpinä ümbre, sõs vilä omma perüs ilosa, saagi väega kehvä ei tohis olla. Mõni põllumiis kaibas, et kaara terä jäi vähäkese peenikeses.
Kõgõ ilosamba ao piässi läbi olõma, kuu lõpupuul lätt iks vesitsembäs. Nakkas vihma sadama, septembreh satas kah.
Viimädse vilä, näütüses suvinisu, mis viil võtta ommava – tulõ iks päive, kos saas ka neo kätte. A väega vinütädä ei olõ kah mõtõt: jaanipäiv inämb ei tulõ selle aastanumbre seeh!
Suuri kasvatajidõ kotsilõ ei mõista üteldä, a mul kotoh om külh kartol illos. Nii pall’o vast jah ei olõ all ku mõni aasta. Minol tinavaasta õnnõs tsiga es käü. Minevaasta käve ütsik tsiga, väega viisakas tsiga oll’: võtte paar-kolm puhmu, es aja tervet virgest vallalõ.
Villä muidoki tsiga om käänü ja ku om nisupõld vai hernepõld viil, sis säält tsika kõrval ei hoia.
Mõtsast: muraka- ja mustkasaak oll’ hää, väega hää om palohkasaak. Mõnõ päävä viil ja sis om üteliselt valmis. Küländ hää tulõ ka kurõmar’asaak. Olõnõs suust muidoki.
Kikkasiini võisi mu meelest rohkõmb olla. A naid tükütäs iks väega varra är kah korjama.
Vähämb om porovikkõ ja makõsid siini ei olõ kah väega pall’o. Sügüsedse seene omma viil tulõkel. Muidoki vihma nakkas tulõma ja vast iks siini kah tulõ.
Lepiski Arvi, Räpinä luudusõmiis
| | | | |
|
|
|
