| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Edimäst kõrda jahimiis | | | | Mahlaka Timmu-Sander Ruusa, Räpinä khk | | | Oll’ 2010. aastaga hainakuu, ku olli tädi puul Ida-Virumaal Ulvi küläh. Mu suurõs tahtmisõs oll’ kävvü mõtsah jahil – tuu tähendäs, tahtsõ tunda peris õigõt jahimehe tunnõt. Olli sis 12-aastanõ.
Õdagu kellä 9 aigu ronõmi tädimehega pukki istma, tuu oll’ sääne pikki saibidõ otsah kuudi muudu ehitüs mõtsa seeh. Passõmi sääl kellä ütetõiskümneni, oll’ sääne vaivussih olõk, pidi vakka ja virgõ püsümä.
A mul om sääne viga, et ku veidükese kavvõmb aigu joba istu üte kotussõ pääl, tulõ uni pääle. Nimssi tädimehele, et lökuta autoga pukist kavvõmbahe ja olõ sääl. Es taha üldä, et suigu sääl veidü, olli jo mõtsa jahti tulnu. Pelksi, et tädimiis põrotas mullõ, et põõnada võinu kotoh kah.
Kääni auto ümbre. Jõudsõ pukist umbõs 300 m kavvõndahe, koh panni auto korgõpingeliini ala. Silmssi nii kuralõ ku hääle poolõ ni rõbahtigi mõtstsiakarja, kiä võtsõ tsihi õkvalt puki poolõ. «Tulõ vakka olla,» oll’ mu perämäne mõtõ inne suikmajäämist.
Viimäte kuuli läbi unõ moblakõlinat. Oll’gi tädimiis: «Tulõ kipõlt siiä!» Hiitü veidükese, tei silmä vallalõ ja sai õkva arvo: «Kas liikmist oll’?» Tädimiis vasta: «Siiä tulõt, sõs näet!»
Logisti puki mano, kost lätsimi vererata piteh saaki otsma. Tuu vei kõgõpäält räbästühe, sõs põllo pääle, mõtsa ja peräkõrd sai jahisaagil nätä jõud otsa ja oll’ sadanu määndsehegi mulku. Mõtstsiga. Noorõmb kult.
Nõstimi eläjä plastvanni. Mu arvamisõ perrä kaaluga uma 100 killo – nõsta küländ rassõ, a toimõ tull’ saia. Nõstimi vanni kuuh tsiaga auto pääle ja alas’ kodosõit.
Kell oll’ puul kats üüse, ku mi kuuri ala jõudsõmi. Tsiga tull’ är lahada, mino jaos oll’ tuu külh jälle. Periselt kah!
«A noh, üts kõrd om iks edimäne kõrd,» märgodi taa lihonigutüü man, ku väega hullus kisksõ. Asi tuuh, et olli jo esi tahtnu jahimiis olla!
Tädimehe pini Robi vahtsõ man ku as’alinõ ja tälle paistu, vastapiteh mullõ, lihonigõ as’ataminõ miildüvät. Kõtu sai tä egäl juhul kõrdapiteh täüs külh. Taad toimõndamist jakku meil kooni kellä neläni üüse.
Tädimiis vei jahisaagi Villändihe, kost tagasi saimi vorsti. Hää vorst sai. Tah moraal: jalg tümpsähäs, kiil limpsahas.
P.S. Mino tädimiis om säädüslik jahimiis.
| | | | |
| Kuuskantvõtmõ lugu | | | Trehvsi Põlva turuplatsi pääl ildaaigu kokko uma kunagidsõ kooli- ja sõavele Reinoga, kedä es olõ aastakümnit nännü. Jutu- ja riukamiis om tä kõik aig olnu. Võta sa kinni, kas tuu asi oll’ nii vai veitse tõistmuudu.
Kõgõpäält sai ma timä käest uma ulli ütlemise peräst nahuta. Ütli tälle: «Külh sa olõt vanas jäänü, ei tunnõ sinno inämb ärki.» Ku tsusas’ tuupääle vasta: «Esi olõt ka vanas jäänü – sa ei olõ inämb sa.»
Nii mi nal’atamiisi tõnõtõist tsipa aigu ts’aunõmi.
Sõs ma palssi andis ja lubasi uma sõna tagasi võtta. Tuu pääle sõbral joba jutt varnast võtta: kõrra tä ütelnü miilitsäle, et poolõ miilidsä omma varga. Miilits lännü tuu pääle hirmsahe vihalõ ja lubanu noidõ sõnnu iist mehe kinni panda. Sõs ütelnü sõbõr: «Võta uma sõna tagasi – poolõ miilidsä ei olõ varga.»
«Punamütsükene» oll’ jäänü peris rahulõ ja olnu tuuga peri, et ku ei olõ vargit, olõ-i ka probleemi. A jutu perrä poolõ varga iks jäivä.
Sõs läts’ jutt tervüse pääle. Sõbõr selet’, et tä oll’ korgõlt katussõ päält maaha sadanu ja kundsaluu katski löönü. Haigõmajan lõiganu kirrurg paigalidsõ tuimõndusõga kundsa lahki ja pandnu katskidsõ luu puukruviga kinni, mink käändmises läts’ vaia ristpää kruvikäändjät.
Mõnõ ao peräst naanu jalg vahtsõhe vallu tegemä. Kirrurg lõiganu kundsa lahki ja võtnu vällä rossitama lännü kruvi, tä tarvit’ tuujaos ristpää kruvikäändjät. Taheti asõmõlõ panda parõmb, rossõvabast teräsest kruvi.
Kunds lahki lõigat ja vahtsõnõ kruvi kah olõmah, a üts suur hädä tull’ tuuga: ristpää kruvikäändjät es saa inämb pruuki. Nüüt läts’ vaia kuuskantvõtit. Kruvipää oll’ sääne.
Haigõmajan säänest võtit es olõ. Kunds lahki lõigat, tuimõndus nakkas kaoma, a võtit ei olõ. Kirrurg naas’ egäle poolõ kõlistama.
Lõpus sai ütest ehitüsfirmast tuu nõvvõdu kuuskantvõtmõ ja kirrurg sai uma tüü lõpulõ viiä, miä tuust, et paaritunnidsõ viivitüsega.
Usu sis vai är usku. Koskil vahepääl pidi jo iks tõtõ olõma...
Säinasti Enno |
| | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | | Saarõmaa õlu | | | Käve Võro folkloorifestivaali laadu pääl. Üten putkan oll’ vällä säet pudõliga Saarõmaa õlu. Külh olõs hää kurku karasta! A ma es julgu. Miilde tull’ üts vana lugu.
Mandri päält tulnu suvitajasäks vändäs’ jalgrattaga Saarõmaal ümbre. Hirmsa kuum oll’ ja juuma ai.
Üte talo muro pääl näkk’ tä inemiisi. Suvõküläline küsse sündsäle juvva. Tälle tuudigi kanniga ja tä jõi üte huuga tollõ tühäs.
Õllõkanni andnu mehe sälä takast kai tuud juumist tsill’okõnõ poiskõnõ ja küsse:«Uno, mis nüüt saa?» Ku suvitaja aia veeren uma ratta kõrval heräsi, nõssi kadajidõ takast päiv.
Sularaha
Seo jutu kõnõl’ tutva suumlanõ, kes häste mõist eesti kiilt. Timä suguseldsi noorõ käävä peris sakõstõ Eestin, päämidselt Tal’nan. Nuu noorõ eesti kiilt ei kõnõlõ. Suumlanõ ütles uma soovi soomõ keelen, kaupmiis kost vasta eesti keelen.
Segähüst tekütäs sõna «sularaha». Egäl puul jo pangakaart ei käü. Suumlanõ lätt hereville, ku tä käest sularahha küstäs. Tä ei saa arvo. Sularaha on soomõ keelen «käteinen», tuu tähendäs raha, mis käest andas.
Kõnõli suumlaisi plindrist ütele eesti tutvalõ. Timä arvas’: «Suumlasõ vast ei tiiä, et meil raha sulas korgidõ hindu man näppõ vahel är. Tuuperäst omgi sularaha.»
|
|
|
|
