| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
Istu jäl Varnjan Kasari Jareki suvõ- ja esäkoton. Aknist ei paistu, nigu mu esäkodoluulõtusõn kirän, ei mõtsa, ei oro, a kalast tühäs püüt Peipsi järv. Ja periselt ei paistu, a helkeles. Vesi om väega hää võlssja, timä ei tii tõist näkogi, ku midägi võlssi om. Helkeles ja läükeles, loksus ja mühises, nigu kõik olõssi kõgõ parõmban kõrran...
Uman esäkoton ei olõ aastit käünü. Sääl ei olõ inämb kedägi koton kah ja inämb ei tulõki... Kunagi helge sääl mõtsa ja oro. Nika ku saag sisse läts’ ja mõtsast maa tekk’. Mõts om väega halv võlssja, ku tä om maaha võet, sõs timä vii kombõl näko ei tii, et kõik kõrran om.
Om kattõ sorti latsi. Mere latsõ ja mõtsa latsõ. Mere latsõ omma sündünü mere veeren ja uma olõmisõga veidükese mõtsa poolõ. Mõtsa latsõ, nigu ma, omma jäl veidükese mere poolõ. Või jummal, kuis minno om terve elo vii poolõ vidänü! Tuu ei olõ õnnõ mukka nii, kõiki lõunaeestläisi kisk Tal’nalõ ja Soomõ laiva pääle.
Tal’na inemise jäl ostva hindäle võimalusõ kõrral suvõkodo kõgõ hullõmbalõ peräpõrgulõ, Misso vai Mõnistõ kanti, omma kats kuud aastast mõtsan, süütvä kiholaisi ja parmõ, pesvä vikahtit maa sisse. Kõrralikult niitmä opmisõs lätt kolm inempõlvõ...
Periselt ei olõki määndsitki suurimerri, järvi, lättit ja jõki olõman. Kõik om üts ja seosama ilmameri, mis om ütte- vai tõistpiten köüdetü. Mõtsajärv om ummi lättit ja põh’avett pite ilmamere osa, lump om vihma ja taivast piten kõgõga köüdet ja esiki ku sa köögin kraani vallalõ käänät, tulõ säältki puhast ilmamerd. Ei Tal’na ega Võro Vesi ei tii vett esi, kiäki ei mõista vett tetä, a võtt ilmamerest.
Mõtsa ei mõista sammamuudu kiäki tetä. Tuu ei olõ mõtsategemine, ku sa sae vai Harvesteri mõtsanukka sisse lüüt, tuu om häötämine. Mõts tege esi hinnäst. Puistas siimnit tuuldõ, kasvatas tsirgupessi, jänesekapstast, põtru ja rebäsit. Ega mõts õnnõ puiõst kuun ei saisa. Nii nigu ilmamerigi õnnõ vesi ei olõ...
Seo om kõik väega metafüüsiline ja vilosoohviline ja seod ma es taha üldä. Kõik muutus nigunii. Üts, mis jääs, om tuu, et mere latsõ omma edespitegi veidükese mõtsa poolõ. Ja ku mõts är häös ja helkämise lõpõtas, omma mõtsa latsõ aolukku lännü...
Mere latsõ omma mõtsa poolõ külh, a kon tuu mõts sõs om?
| | |
|
|
|
