| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Koikarpkala – illos ja kallis aoviidüs | | | | Kuulmetsa Heli |
| | | | | | Jõela Viljo näütäs, et koi-karpkala lask tõtõstõ perremehel hinnäst viist vällä nõsta ja uut ilusalõ, nika ku tä vette tagasi saa. (Harju Ülle pilt) | | | | |
Urvastõ kihlkunna Kuldri külä miis Jõela Viljo (34) pidä koton lumbin ja basseinin esieräliidsi kallu – koikarpõ. Nuu ei olõ säändse, kedä üten sõpruga pido aigu küdsetäs, a säändse, kedä tunnõ viisi vahti võit ja iks ikäv ei nakka: valgõ, musta, verevä, kõlladsõ, kirivä – nigu vikakaar ujus basseinin.
«Mullõ omma kala kõgõ väega miildünü ja kunagi ma kasvati harilikkõ karpõ kotun lumbin, a, noid oll’ ikäv kaia, kõik üts hall ja pruun mass,» selet’ Viljo. «Naa koikarbi omma peri Jaapanist, sääl kasvatõdas näid pall’u ja säält omma nä ka maailma lakja lännü. Ma näütüses telli uma kalamaimu eläjäpuutõ kaudu kas Saksamaalt vai Hollandist ja sis nä tuvvas linnupostiga Eestide.»
Edimädse kala ostsõ Viljo 2006. aastal ja pandsõ lumpi elämä. Aigupite om tä parvõ suurõndanu ja kallu elämist-olõmist parandanu. «Jaapanin kasvatõdas näid savilumpõn,» selet’ Viljo. «Mul om kah savilump, a sääl om tuu hädä, et vesi ei paistu läbi ja kallu ei olõ nätä.» Põra omma savilumbin maimu, suurõ kala omma selge viiga basseinin.
«Mõni ütles külh, et karbi omma väega kalli, a sis ma küsü vasta, et pall’u su tõupini vai kass mass ja kavva tä eläs,» naar Viljo. «Koikarp või ellä 35–50 aastat vanas, maailma vanõmba omma 200aastadsõ. Näid perändedäs nigu kallist varandust põlvõst põlvõ edesi. Midä vanõmba nä omma, toda kallimba.»
Viljo jutu perrä võit koikarpõ sammamuudu opada nigu pinni. Nä tundva joba astmisõ perrä är, kas tulõ uma vai võõras inemine. Peremehel laskva kala hinnast süütä ja silestä ni esiki viist vällä nõsta ja uutva sis rahulikult, kuna vette tagasi saava.
«A neo mu uma omma krandsi, nii et mitte väega kalli,» kõnõl’ Viljo. Mu imehtämise pääle selet’ miis, et näid jo arõtõdas sammamuudu ku muid eläjit, värvi piät olõma kimmä veerejoonõga, sügävä, mitte lakja lännü nigu vesivärvi. Tulõva keväjä taht tä osta paar tõupuhast kalla, et sis esi kah pruuvi tõupuhtit maimõ saia.
«Seo kevväi sai ma ülepää edimädse pesäkunna maimõ, nii mitukümmend tuhat tükkü. Üts maim mass umbõs 15–30 eurot,» kõnõl’ Viljo. (Ma naksi tuu pääle mõttõn õkva rahha kokko arvama – K.H.). «Väega pall’u lõppi näid är, ei tiiäki, mille. A koskil tuhatkund om õks alalõ kah.»
Küsümise pääle, kon koikarbi talvõl omma, ütel’ Viljo, et täl om keldrin kah bassein, kon sis kala üle talvõ omma.
«Meil saava nä vällän olla aprillist oktoobrini. Talvõl külmssi bassein ja tiik är, sinnä ei saa näid jättä,» ütel’ tä. «Edimält olliva kala mul latsibasseiniga tarõnukan, a nä tüksevä süütmise aigu väega lobistama ja maja tahtsõ mädänemä minnä, nii et pidi näile keldride talvõkortõri tegemä.»
Viljo kõnõl’, et Eestin ei olõki koikarpõ kotsilõ määnestki kirändüst saia, teedüst om veidü.
Poodin mõist müüjä sullõ küll tarviligu kiletükü, filtri ja pumba maaha müvvä, sokutas vesiroosigi üten, a tuu man timä tiidmise ka lõpõsõ.
«Ma olõ iks uma naha ja rahakoti pääl kõik läbi pruuvnu. Mul om esiki mõttõn tuust raamat kiruta,» kõnõl’ Viljo.
Et säänest kallist aoviidüst pitä, piät õks rahha olõma. Viljol om uma firma, mis tegeles arvutidõ ja kõgõga, mis sinnä mano käü. Lisas firmalõ käü Viljo pitõ pääl plaatõ mängmän – Eesti mõistõn lätt täl peris häste.
Ku poiga koton ei olõ, toimõndas kalluga imä Loore, kellele edimält tuu kalajant sukugi es miildü, a nüüt om tä üts suurõmbit fänne. Kala pidävä tedä joba umas ja ujuse manu, ku Loore kallu eräsöögi-purgiga tulõ.
Viljol om ka koikarpõ kotsilõ kodoleht tettü, huvilidsõ võiva kaia http://koi.auv.ee/. Ja kõgõ võit Kuldrilõ kaema minnä, ku huvi om.
| | |
| | | • Ilokarpkala koi vai nishikigoi om maailman kõgõ inämb moodun ollõv ilu peräst peetäv makõviikala.
• Koi omma kunagi arõtõt Hiinan kasunust harilikust karpkalast ja ildamp üle Korea ja Jaapani lakja lännü.
• Kala om tark, sõbralik ja kullõs sõnna.
• Aastidõga opva koikala vällänägemise, helü ja sammõ perrä tundma umma peremiist. Nä tegevä inemise kõndmisõ helü perrä täpset vaiht, kas tulõ uma vai võõras inemine.
• Perremehel laskva kala hinnäst kõhvitsa ja esiki viist vällä nõsta ja uutva ilosalõ, nika ku nä vette tagasi saava.
• Võõra inemise manu kala ei uju, esiki ku täl juhtus määnestki hääd kalasüüki üten olõma.
• Koi mõistva anda märku, ku kõtt om tühi, ja harinõsõ lühkü aoga ka inemise käe päält süümä.
• Koikasvatusõ pääle lätt hulga aigu ja rahha, a ku kõkkõ ilustõ ette plaani ja pika meelega tetä, või ka küländ väiku vaiva ja kuluga toimõ saia.
Läte: Jõela Viljo kodoleht http://koi.auv.ee/ | |
|
|
|
