| | | |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | Kuis mu imä ja tädi maasikil kävevä | | | | Koddala Grethel Viluste põhikoolist | | | | Taa luu kõnõl’ mullõ mu imä ja lugu esi juhtu üts kolm-kümmend aastat tagasi.
Mu imä Ülle ja tädi Ülla omma sõsara. Üles kasviva nä Põlvamaal Kikka küläh mõtsavahi ja rätsepä pereh. Nä tiidsevä ümbre kodo pia ekä mõtsanukka nigu ummi sõrmi. Tiidsevä, koh omma mõtsmaas’ka-, mustiga-, vabarna-, palohka-, kurõmar’a- vai seenekotusõ. Ja tuul aol lätsiki latsõ mõtsa marjo korjama, ku «midägi hääd» tahtsõva, mitte nigu nüüt – mindäs poodi mano kompvekke vai krõpsõ ostma.
Suur suvi oll’ joba käeh ja mõni mõtsmaasikki suuhtõ pantu. Oll’ illos ilm, latsõ olliva ütsindä kotoh ja nii näil tull’gi plaan maaskilõ minnä. Võetigi sõs kolmõliitrilidse piimämannõrgu näpo otsa ja säeti hinnäst mõtsa puulõ minemä. Mõtsatii viirt pite kõndõh jõudsõva nä raudtii viirde. Mu imä näkk’ joba kavvõst, et raudtii veereh perve pääl om hulga maas’kalehti, lähembäle jõudõh oll’ hää miil – maas’kit oll’ kah hulga! Suurõmba iks suuhtõ ja ülejäänü piimäkarrakõistõ. Vahepääl läts’ mõni susla kah müüdä, sõs ronisiva nä sügäväle kraavipõhja ja hoitsõva ütstõsõst kinni. A nä es pelgä, nä olliva innegi raudtii viirt pite kõndnu, näütüses poodi mano Verioralõ. Pia jõudsõva nä Ilumõtsa raudtiijaama, kotost umbõs kolm kilomiitret. Mannõrgu olliva viil tühävõitu ja nii minti edesi. Korssiva iks ütelt ja tõsõlt puult raudtiid. A pia sai viländ, väsümine tull’ pääle, käänti ots ümbre ja naati kodo poolõ astma. Mugu kõndsõva ja kõndsõva, a toda tutvat kuusõhekiga käänähüst, kost kodo paistus, es tulõ ja es tulõki.
Naas’ hämäräs minemä ja hirm tull’ pääle. Kõrraga näivä nä kavvõmbah määnestki elämist. Lähembäle jõudõh oll’ elämisel silt kah – Orava raudtiijaam. No mis nüüt külh saa? Nä olliva kotost pia kümme kilomiitret kavvõndah? Kuna nä külh võlss poolõ käändsevä? Mu imä oll’ vanõmb ja vähä julgõmb kah, tä läts’ sõs jaamatarrõ sisse ja kõnõl’, kuis nä raudtiiviirt pite maas’kit korssi ja nii kavvõndahe jõudsõva. Tädikene haard’ telefoni ja naas’ kohegi helistämä. Nä istsõ ja oodi, mõlõmbil ikk kurgun. Mõnõ ao peräst tull’ tädikene ja ütel’, et sai näide esä telefoniga kätte ja esä lubasi külä päält määndsegi massina kaia ja perrä tulla. Tädi ütel’ viil: latsõkõsõ, teil läts’ häste, et teil esä mõtsavaht ja teil kotoh telefon. Nii kavva ku nä esä tulõkit oodi, tekk’ raudtiijaama tädi näile tsäid ja pakk’ kõrvalõ präänikit. Tsäi sai juudu ja jaamahuunõ hoovi pääle viirdü mõtskunna villis. Esä oll’ iks veidükese kuri kah, tä oll’ terve külä läbi otsnu ja latsi ei kohki. Õnnõs lõppi tuukõrd kõik häste.
A imä ütel’, et tä es taha kavva aigo üttegi maas’kat süvvä, viil vähämb näid korjama minnä.
| | | | |
| Eesti edulugu nr 17 | | | | Ruitlasõ Olavi, luulõtaja | | | kas ma säänest eestit tahtsõ
ma arva et ei
kavvõstki ei
tuud miä sünnüs
saa-i vällä kannata
pruuvkõ esi ellä
täämbädsel aol
ku kõtt om täüs
rõiva omma sälän
arvõ mastu
midä inemise ütlese
seod saa-i vällä kannata
ja piinlikkusõ tunnõ
miä seost tulõ
lasõ-i üüse maada
nigu mu naanõgi
kedä ma häbendä
kuis tä rõivil käü
ku inemise jõvva-i
montoni olümpiakombesid
kinni massa
oi kuri
viiskümmend kats killo
mitte määnestki
ökoloogilist jalajälge näon
superperse ja tonnõ iist stiili
kohe sa säändsega
täämbädsel aol
õnnõ üüse ku ma ette kujota
tuu olõ-i sukugi lihtsä
et tä om vaenõ et täl olõ-i
tuuperäst midägi sälgä panda
jah ja ku
piinlikkusõ tunnõ minno
üllen hoit sis ma tõõnõkõrd
unõhtagi hindä ja tunnõ
hinnäst nigu inemine
a hummogu jälleki
joosulindi pääl
hindä ja kaloridõ iist paedõn
saina pääle näüdät
kõrdusvideon
eestimaa ilosist paigust
ku tsirgu laulva
ja puu sahisõsõ
küsü hindä käest nii
nigu kõik inemise
ku jõudva süvähavvalõ
vai haukaliina
kas ma säänest eestit tahtsõ
ma arva et õkva kimmäle ei
jumalaperäst ei
selle et tuud miä sünnüs
saa-i vällä kannata
olõ-i tan halastust ei õiglust
ja pruuvkõ esi niimuudu
täämbädsel aol
niimuudu
| | | | |
| Kuis mu vanaimä ilmalõpus valmist’ | | | Mu 78aastanõ vanaimä Mari kuuld’ televiisorist minevä sügüse, et maailmalõpp tulõ nüüt peris kimmäle. Eelektri kaos mitmõs kuus är ja taivas lätt pümmes ni tsirgu kah ei linda inämb. Kiä mõist ilma eelektrildä ellä, tuu elä maailmalõpu kah üle.
Vanaimä ütel’, et timä om kõik rassõ ao üle elänü, tulõ tuu katastruuf kah ellä. Õkvalt helist’ tä imäle ja kässe autoga timä poolõ tulla ja tedä Põlva liina sõiduta.
Vanaimä ostsõ Säästumarketist kõrraga kõik elos tarviligu kraami kokko: sada pakki tikkõ, korvitävve konserve, egäsugutsit suurmit ni tsukõrd ja suula. Paar nädälit inne maailmalõpu kuupäivä käve tä apteegin ja ostsõ vällä kolmõ kuu roho, peläs’ viil, et vast tulõ-i vällä.
Vanaesäl kässe keldrile ja maja väläussõlõ kimmämbä luku osta. Ütel’, et ku nuu liinainemise nälgä jäävä ja maalõ juuskva, sõs varastasõ suu ja silmä pääst. Suurõs murõs oll’ vanaimä Marilõ, kuis tä latsiga kõnõlda saa, ku mobiililevvi inämb olõ-i ja autolõ kah bendsiini võtta saa-i. Ma es mõista kah tedä kuigi trüüsti.
A kimmäs om tuu, et maailmalõpu mu vanaimä üle elli! Nüüt piät tä lihtsäle rohkõmb kannatama vanaesä ja latsi vingmist, et küük om egäsugust pahna täüs, karga karguga üle tsukru- ja soolakottõ.
Kübärä Merili, Kanepi khk | | | | |
| Hädä valgidõ püksega | | | Oll’ rahulinõ suvõõdak. Vahepääl oll’ vihma sadanu, a nüüt oll’ illos ja päivgi viil veidü paistu. Ma istsõ Väimälähe sõitva bussi pääl, mis tuukõrd sõitsõ iks Jüri uulitsat piteh.
Võidu piätüseh karas’ üts valgidõ püksega poisi muudu nuurmiis bussijuhi mano ja nakas’ toda kõvastõ sõimama, tuuperäst, et tä olõvat bussitsõõrõga tedä tsiuknu.
Buss käändse ette ja jäi sinnä pikembäs saisma. Sinnä jõudsõ pia ka tuu nuurherr ja nakas’ jälki bussijuhi pääle tänitämä: ma kaiba su pääle, mis sa piät taad ammõtit, ku sõita ei mõista jne.
Bussin oll’ hulga rahvast. Ussõ lähkün istõ üts vanõmb mammakõnõ. Tuu ka kullõl’ tükk aigu kurja õiõndamist ja bussijuhi andispallõmist. Ütel’ sis rahulikult: «Midä sa iks bussijuhiga nii kõvastõ larmat, nigunii sa ümbre hulgit. Kae parõmb, määne sa viil hummogus vällä näet.»
Rahvas, kes tuud kuuld’, pand’ kõvastõ naarma. Poiss hiitü är ja jäi vakka, astõ iks üte jala päält tõsõ pääle. Sis mõmisi, et teil om kül hää naarda, ja kattõ minemä.
Nahkuri Liidia
Väimelä, Põlva khk
| | | | |
| Tossu Tilda pajatusõ | | |
Hõigunimmist
Võrol Kandlõ aian Kreutzwaldi kooli kokkotulõgi aigu tulli miilde kooliaig ja mi hää oppaja.
Mõnda kutsuti hõigunime perrä. Tunnõtumba olli Mõhk ja Kirvõs. Mõhk oll’ füüsigaoppaja ja tävveste kinä meesterahvas, noorõn iän viil koolitütrige suur silmärõõm. Kirvõs oll’ lauluoppaja.
Üts tsill’okõnõ koolitütrik kõnõl’ midägi ja nimmas’ jutu seen lauluoppaja hõigunimme. Tuu trehväs’ õkva müüdä minemä ja kuuld’ kõik är. Tälle sääne jutt es miildü. Lats’kõnõ hiitü edimält är. A tä oll’ julgõ jutuga, perän saigi täst aokiränik.
Tütrik ütel’, et timäl om kah hõigunimi – Jupikõnõ. Lauluoppaja raput’ pääd ja tunnist’, et Jupikõnõ om Kirvõst mitu kõrda jällemb.
Nii nä – oppaja ja koolilats – lepe är. Tõnõkõrd kai tütrik hoolõga ümbre, inne ku kõnõlõma naas’.
Peetrusõ mano pinsitunnistusõga
Miis kuuli är. Naanõ kai, midä pinsitunnistusõga pääle naada, ja tsusas’ tuu kirstu üten.
Pensioniammõt nõud’ tunnistust tagasi. Naanõ ütel’, et ei nakka tuud liiva alt joht vällä kraapma. «Taivan om kah tüütegijit vaia. Hää, ku papõr om ette näüdädä, ku penskarilõ tüüd pakutas,» selet’ naanõ ammõtnikõlõ.
Üts ammõtnikõst naas’ naaru kõkutama. A tõnõ kai kõnõlõjat säändse näoga, nigu tuu olõs ull’ olnu. | | |
|
|
|
