| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | | | | Musta kassi must maagia | | | Säinasti Asta
Joba mu esä ütel’: «Jumalat ma ei usu, a saatust külh.»
Prõllatsõl aol om asi lihtsä: kiä usk jumalat, kiä saadanat, loitsjat, šamaani, nõida, selgelenägijät, ravitsõjat, nõgla- vai pendlimiist, mustkunstnikku vai musta nõidust. Mi pere usk musta nõidust, und, luudusõ ja eläjide üllenpidämist ja musta kassi läbi õnnõtuisi.
Peimi tallo Tartomaal Aravu külän 20 aastat. Edimält läts’ kõik ülesmäke. Teimi põldu, külbsemi villä ja saimi saaki, peimi eläjit ja kodotsirkõ. Kõrra oll’ laudan 60 kanna, tõnõkõrd paarkümmend tsiapõrsast. A sõs äkki naas’ mi majapidämine alla käümä. Kanapesäst naksi muna kaoma, kanno kah veidembäs jäämä. Tull’ kanno käest vabahus võtta ja nä aida panda.
Kõrd lätsi pannkuukõ tegemises pesäst munnõ tuuma, põrksi ussõ pääl kokko varõssõga.
Õkva sai selges, kiä munavaras om. Pannimi nüüt laudaussõ kinni, kanolõ teimi ussõ ala väiko mulgu.
A üts hummok sai ka tõsõ munavarga kätte, tuu oll’ mi hindä must kass. Oll’ parajalõ kanapesän munnõga maiustaman. Kass sai keretävve, a tuu es paranda tedä. Asi läts’ viil hullõmbas. Ku kana tibukõsõ vällä haudsõ, naksi ka nimä kaoma. Majandusõ huvvõn tull’ «rüüvlist» vabas saia. Võtimi kassi kinni ja veimi üte tutva poolõ, kinkal kanno es olõ.
Läts’ müüdä puul aastat. Oll’ jõulupuulpäiv, eläjä laudan talitõdu, latsõ ehtse kuuskõ ja oodi kingituujat. Kiäki kraapsõ ja kobist’ ussõ takan. Tei ussõ valla ja olõs hiitümisest pikäle sadanu – mi är viid must kass oll’ koton tagasi.
«Poolõ aasta ja kümne kilomiitre takast tallo tagasi tulla – tuu ei tähendä hääd,» mõtli ma.
Ja nii oll’gi. Hummogu, ku lauta lätsi, oll’ katõkuunõ illos suur vas’k sulun koolnu. Vas’k oll’ keväjä tütrele pulmõs mõtõld. Järgmädsel aastal lõppi hää lehm poigimisõ pääl är. Vas’ka saimi külh kätte, a tuul oll’ kõtusong. Tohtri lõiksi kats kõrda, a asja eläjäst es saa. Suvõl sai kesiku suurõ kihvtitüse, jõulus mõtõld tsiapõrss tull’ är tappa. Sisemädse olli hüdsimusta ja tulli är visada.
Kõik nuu õnnõtusõ juhtu lühkü aoga, naksimi süüdläst otsma. Kahtlustimi musta nõidust, midä juhtsõ tallo tagasi tulnu must kass. Perre ütine otsus oll’: musta nõidusõ juht häötä! A et mi ütski es julgu nõid-kassilõ kätt külge panda, sõs tull’ kass viil kõrd är viiä, kotost kavvõmbalõ.
Ku taloperemiis äri peräst kõrd Petserihe sõitsõ, panni tälle nõiudu kassi kotiga üten, esi palssi: «Sokuta taa eläjäkene vinne mammi muro pääle.»
Kass oll’ külh lännü, a must nõidus oll’ mi talon edesi. Mi maja tõõnõ puul müüdi maaha. Saimi vahtsõ naabri. Üts õdak lätsi aida ja näi, et naabri om mu maas’kapindrehe är essünü.
Mi aian kasvi joba viis aastat pirnipuu (esi panni kasuma) ja kand umma edimäst saaki. A ütel tormitsõl hummogul oll’ väiku puukõnõ üten saagiga pikäle maan. Saimi pangitävve tuurit pirne moosikiitmises.
Ollimi kardokapõllu pääl, ku naabrimiis hõigas’: «Ega ti kodo ei päseki, teil hoovin suur puu maaha sadanu!»
Sannaussõ iin kasunul puul oll’ kats harro är murdunu ja maaha sadanu. Ja tuugi es olõ viil kõik! Ku naksi aian põrknit koristama, oll’ kiäki poolõterämiist tennü. Põrkna olli pindre pääl õnnõ tuttipiten mullan, alomast ossa es olõ ollaki.
Võinu külh mõtõlda, et koolilatsõ tembo, a muldapite läts’ suur künnivirges. Seod tege vesirott. Põrknavarga peräst jäi mi söögilaud pall’o viletsämbäs. Ku mul sis pümmesuul lahki läts’, otsust’ mi pere: musta nõidusõ iist tulõ pakku panda!
Ku uma kraamiga Põlva mailõ jõudsõmi ja majaussõst sisse astsõmi, istõ trepikuan illos suur must kass. «Kas tõtõstõ musta kassi nõidus lätt edesi,» sai viil mõtõlda ja vajju kokko.
| | Muid eläjit | | | Ku vanaimä oll’ viil nuur talupernaanõ, oll’ üts vanainemine Härnitsä Katrigõnõ küsünü, kas täl ei olõ kassikõist är anda. Vanaimäl oll’ kül must kassikõnõ, kelle võinu är anda ja oll’ kaema kutsnu.
Ku vanainemine tull’ ja nägi, et kass om must, oll’ är hiitünü ja ütelnü: «Võeh, kas must! Sõs ma kül ei võta!» Vanaimä: «Võta õks, illus kassikõnõ!» Katrigõnõ tassa, hindäette: «Vast om muid eläjit!»
Tä pidi kassi vanaskuradis ja kuradi nimme ei tohe jo vällä üteldä! A et kuradilõ sääne var’unimi anti, om kül nall’akas.
Kõnõli taad juttu umilõ suurilõ eestikiilsile latsilõ. Noilõ miildü tuu ütelüs nii, et saigi meil nigu ütlemissõnas. Ku mõnt musta kassi nägevä, ütlese: see on muid elajaid!
Ütskõrd lätsi õdagupümmen külätarõ mano, panni tähele, nigu määnegi elläi olõs juusknu tiikraavin. Mõtli, et vast kass tull’ üten. A tuu oll’ õnnõ kõrras, säälsaman es olõ inämb kedägi nätä. Kotun kõnõli tuud, poig ütel’: «Too oli muid elajaid!»
Es kaoda ka eesti keelen tuu ütelüs umma ehtsüst!
Merisalu Pilvi
Paganamaa (Rõugõ khk)
| | Kül võit ilmah hiitüdä ja hiidütä | | | Ma vei Veriora kandih posti ja tuu oll’ vast 1975. aasta kandih. Lätsi Augustilõ pensionni viimä. Tuu vanamiis elli ütsindä õkva Kalmõtõmäe veereh.
Ma käve jalgrattaga läbi mõtsa Suuharast Süvähavvalõ ja nii lätsi Augusti puulõ läbi timä aia.
Võõrit käve sääl vast harva ja eläjä olli õnnõ Augustiga harinu.
Nigu ma maja nuka takast vällä tulli, lätsivä kõik kana ja kikas suurõ rüükmisega üle aia. Ma rüükse kah.
August tekk’ vast köögih süvvä: tä juusksõ ka trepi pääle ja rüükse, üteh käeh oll’ supikopp ja tõsõh väits.
Sõs nakas’ August kõnõlõma, et kull käve õkva tükk aigu tagasi ja tä mõtõl’, et nüüt tull’ jälki.
Ma hiitü kanno, nuu olliva ku varblasõparv üle aia. Kana pelksivä minno ja või olla toda kulli kah viil.
Massi Augustilõ sõs raha är ja lätsi umma tiid. Kana olli är lauda ette haina süümä lännü.
Mältoni Sirje
Varõstõ (Räpinä khk)
| | Tossu Tilda pajatusõ | | | Määne miis miildüs
Võron inneskidse kino Nuurusõ iin om massinidõ saismisõ platsi pääl tsõõrõ pääle üles säet suur tahvli. Reformieräkund hõiskas uma loosungiga, et om uhkõ Eesti pääle. Ja et asi iks kimmäs olõs, sis pildi pääl om kõgõ tähtsämb nõna eräkunnast.
Sääl vanan kinomajan om no tükk aigu olnu puut. Puuti tull’ naanõ, kink tüükotus om lähkün.
Tä tekk’ kavala näo ja küsse, kas kiäki naisist tahassi tuud välläreklaamitut meesterahvast hindäle.
Paar naist olli egäs juhus vakka. A lilliäri Leili, kiä om teedä uma vallalidsõ suumulgu poolõst, põrot’: «Ei taha ma säändsit ripakil miihi! Miis saisku kimmäle jalguga maan!»
Kiholasõ pelksi Umma Pito
Pääle Umma Pito märgoti naasõ piätüsen bussi uutõn pido üle, mis läts’ näide meelest ekäpiten kõrda. Huvitav oll’ kah, et üttegi kiholast es olõ mõtsa all pidoliidsi segämän. No kohe nä ummõtõ jäi?
Üts arvas’, et mõtsa all tetti inne pito kiholaisi häötämist. Tõnõ märkse jäl, et vast nuhevii terräv hõng ai mutuga minemä. Tõtõst: kolm aastat tagasi Indsikurmun hoitsõ Prantsusõ nuhevesi nuu jälle purõja minost kavvõl.
A kolmandal mutil oll’ uma arvosaaminõ. «Ku päivä proovin pidokava läbi mängiti, sis tuusama tümäk, mis pido lõpun kuulda oll’, mõjju nii, et osa kiholaisi hiitü koolnus, a tõnõ osa pagõsi minemä,» selet’ tä.
| | |
|
|
|
