| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | | | | Mesipuu talo pernaanõ Krukovi Maie avitas umal lelläl Reedi Kaljul kõovihtu tetä | | | | |
| Vihameistri: värskit vihta är kuuma vette tsusaku! | | |
| | | Vops! Ja vihal hand nigu piät | | | | |
Parhilla, jaanipäävä ümbre, om kõgõ õigõmb aig talvõs sannaviha är tetä. Vihategemine käügi meil Vanal Võromaal tävve huuga.
Vihameistri Reedi Kalju (93) Kanepi kihlkunnast Jõgara küläst Mesipuu (vanaste Jüriussaia) talost om eloaig sannavihtu tennü.
No om täl abis veletütär, Mesipuu talo pernaanõ Krukovi Maie, kelle jutu perrä omma Kalju tettü viha nii kimmä, et ei pudisõ kunagi lakja.
Reedi Kalju vihategemisest: «Inne jaanipäivä pidi iks viha är tegemä, saa kõgõ pehmemb ja parõmb. Meil siin õnnõ kõost tetti, a muialpuul tetti kadajast ja muust kah, eski lepäst.
| | |
| | | Kalju om rõõmsa: paras viht sai! | | | | |
Meil võeti iks vihategemises madala noorõ kõo, kost sai ossõ häste kätte. Mõnõ teivä mõtsan, mõnõ tõiva kodo («Mullõ miildüs külh mõtsan tetä, sis valit iks ilosamba ossa, a tuut kõo kodo, sis tahat vai ei taha, piät kõik är pruukma!» tsuskas Maie vaihõlõ).
Köüdät kokko sändse paradsõ viha, et saat häste vihtu. Lühkü viht piät olõma. No tegevä pikki kah, a seo om sääne hõel – sann jääs väikeses! Hää, ku om sääne hää müdsäk, pehme.
Mõni tege väega roodsikist, sis om vallus.
Viha panõt katussõ ala orrõ pääle kuioma, nööriga köüdät kokko kats tükkü. Säält sis võetas talvõl egä puulpäiv vihtlõmisõ jaos. No küländ pall’o tulõ tetä, egäs nädälis saa viht. Vahepääl jääs tõsõs puulpääväs, ku hoiat, a muido lätt iks egä puulpäiv viht.
Kuiva vihta havvutas kuuma vii seen, a värskit vihta ei tohe hoobis kuuma vii sisse panda: võtt sändses ligatsõs, pehmes. Panõt külmä vii sisse ja perän, ku sannan häste kuum lõuna om, annat pihta!»
Küsse Harju Ülle
| | | | |
|
|
|
