| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | | | | Undi Karl-Eeriku hobi om vanno massinidõ ümbreehitämine. Pildi pääl om tä uma edimädse käehar’otusõ, Moskvitš 401ga Soomõn Forssan ümbre tettüisi massinidõ (custom car)kokkotulõkil (2009) | | | | |
| Linnukimeistri Võrolt | | | | Leimanni Eve | | |
| | | Undi Karl-Eerik oppas Eesti linnuakadeemiän linnukit huuldama ja ehitämä | | | | |
Ku Eesti kunstiakadeemiän olõsi ei sisseastmisõs maalmisõ mõistmist nõutu, olõsi Undi Karl-Eerik (29) parhilla vast müümises tettü asjo kujondaja (tootedisainer). Tõsõs valikus oll’ Võrol Kreutzwaldi gümnaasiumi lõpõtanu nuurmehel Tarto linnukolledž (parhilla Eesti linnuakadeemiä), kohe tä perän ka tüüle võeti – linnukide huuldajit oppama ja linnukit ehitämä.
«Meil oll’ suvõkodo Väimälän, Ridali linnuvälä küle all ja linnuki lindsivä iks üle pää. Saa es niimuudu linnundusõ vasta kah külmäs jäiä,» seletäs Karl-Eerik kooli ja ala valimist. Timä jaos om tähtsä, et saasi midägi ummi kässiga valmis tetä. Tuud esitegemise maiku luut tä ka tudõngiilõ edesi anda.
Karl-Eerik kammandas linnukidõ huuldamisõ ja ehitüse oppamist ja oppas esi kah. Tudõngi saava pruuvi sändse linnuki ehitämist, midä juht massin ja miä lindas ilma inemiisildä.
Seo aasta lõpõtajil jäi edimädse säändse tegemine poolõlõ. Sügüse saava järgmädse tuud edesi ehitä (huvilidsõ, kaegõ: õkva seo Uma Lehe vällätulõmisõ pääväl naataski linnuakadeemiä tahtjidõ paprit vasta võtma).
Ku linnuk valmis saa, lastas seo Tartost lindama ja seod linnuakadeemiä oppõtsihti tutvas tegemä. Miiskunnalda linnukit saa inämb ja inämb pruuki: foto- ja videolindamisõ, asju vidämine jne. Ilma juhilda lindaminõ om odavamb ja ohutumb kah.
Linnuki ehitämine avitas pää tüüle panda
Undi Karl-Eerik luut, et linnukiehitämine avitas linnumassinidõ huuldamisõ oppamisõlõ vurhvi mano anda – pand tudõngidõ pää parõmbalõ tüüle.
«Tudõngi saa-i sakõst kiräsõnast arvo ja tüühü pühendüdä nä kah ei mõista,» om Karl-Eerik veidükese kuri. «Ku näütüses om vaia rehkendä, ku tukõv määnegi matõrjaal om, a puutriprogramm tuud ei tii, sis nigu ei saasiki rehkendä – tulõ ei tuu päälegi, et hindäl om kah pää otsan…»
Inne linnuki ehitämist lastas tudõngi vanno linnukiid näpmä. Paar väikumbat linnukit omma tõisi uma, a seo keväjä sai akadeemiä tudõngiilõ näpmises peris uma linnuki, mark om Learjet. Linnukijuht linnäs tuu linnukiga Ameerigamaalt Tartohe är, a lindama tuu linnuk inämb edespite ei nakka.
Linnukidõ huuldamisõ ala om akadeemiän aastidõga populaarsõmbas muutunu ja viimätsel aol om ka tütärlatsi opma tulnu. Karl-Eerik ütles, et ku olõt linnukihuuldamisõ är opnu, saat auto vai muu massina putitamisõga kah häste toimõ.
Unistus om ehitä läbipaistja taivakarva linnuk
Linnuki ehitämise man saa-i ümbre matõrjaalõst, millest tuud tetä.
Karl-Eerik sai joba kolledžin opmisõ aigu arvo, et tedä nuu matõrjaali huvitasõ.
Tuuperäst läts’ki tä edesi Tal’na tehnigaülikuuli matõrjaalitiidüse magistris opma ja edesi doktorantuuri keemiätiidüskunda.
Parhilla uur tä sääl tuud, kuis plastmassi kimmämbäs muuta. Näütüses om Karl-Eerikul mõtõ tetä plastmassist gaasiannom, miä paistus läbi, olõs kerge ja väikumba plahvatusohoga.
Tuust kimmämbäst plastmassist saasi ka linnukit ehitä. Linnuliiklus lätt mugu tihtsämbäs ja olõsi tähtsä, et linnumassina inemiisi segämä naanu es. «Ku ilma juhilda linnukiid iks joba pall’o liigus ja tahetas, et nä inemiisi nii väega ei sekäsi, võisi linnuki läbi paistu ja olla taivakarva…» unistas Karl-Eerik.
Doktorikraadi kättesaamisõga Karl-Eerikul väega kipõ ei olõki. «Tahasi midägi vällä löüdä,» ütles tä. «A tuu tulõ ei telmise pääle.»
Tiidüstüüd jagus veidükese ka akadeemiähe: tudõngi uurva, kuis mikroklapi Ridali linnuklubi purilinnukidõ siibu pääl mõotasõ tuud, kuis õhujõud linnuki siibu pääle mõos.
Uma joonõga sõidumassina ja piinü tsikli
Ummi inemiisi siän om teedä tuu, et Karl-Eerikul omma väega esierälidse sõidumassina. Edimädsel kaemisõl või paistu, et tä tege vannu massinit kõrda. «Õigõmb olõsi üteldä, et säe ümbre,» kõnõlas Karl-Eerik esi. «Tehassõn tettü auto ei näe hariligult vällä niimuudu, kuimuudu ma tuud uman vaimusilmän näe. Nii ma püvvägi umma nägemist pääle sundi – tuud nii vällänägemisen ku pruukmisõn.»
Edimädses autos oll’ Karl-Eerikul Moskvitš 401, mille tä odavalõ käehar’otusõs kätte sai.
Naas’ joba gümnaasiumi lõpuklassin pääle ja valmissaamisõs läts’ kolm-neli aastat.
«Panni mano sinnä, kon paistu veidü olõvat, ja lõiksi är säält, kon pall’o tundu,» muhelõs tä esi. «Järgmädse massina jaos olli mul joba nõudmisõ: piät olõma vaba vedrostusõga massin, mille vällälaskminõ trehväs kokko mu hindä sünnükuuga. Nii leüdsegi õigõl aol tettü BMW.
Tuul sai korgust maaha võetus, hulga juppõ esi vällä märgitüs ja muidoki kõik kõrralikult üle käütüs.»
Massina omma tüükõrran ja alalõ, BMW om parhilla Karl-Eeriku õgapääväne sõidumassin. «Saa ei noid müvvä, ku hindäle tettü,» anna ei Karl-Eerik tõisilõ luutust noid hindäle saia.
Karl-Eerik om osalinõ kodomaisõn ettevõttõn Renard Motorcycles. Tuu tege piinüid, ilma raamilda, mustast süsinikust kandõkerega tsikliid Renard GT.
Noidõ takan om väiku seltskund, kiä ütenkuun märgotas, pruuv ja niimuudu vahtsõ mudõli vällä tüütäs. «Egäüts tege umma asja, a juppõ valmistegemine om õnnõ mu tüü,» ütles Karl-Eerik. «Nuu omma kalli massina, 70 000 eurot tükk, ja noid tetäs õnnõ mõnõ.»
Olõ-i Võromaad är unõhtanu
«Võromaalõ proovi iks nii pall’o jouda, ku aigu saa,» ütles Karl-Eerik. Timä imä ja esä eläse Võrol, tüütäse Kreutzwaldi gümnaasiumin. Suvõkodo Väimälän om kotus, kon Karl-Eerik saa hindä jaos aigu võtta. Umma peret noorõl mehel viil olõ-i.
| | | | |
|
|
|
