| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Riian kängi ostman | | | | Silla Silver, Tsiamäe, Rõugõ khk | | | | | Koha Priidu tsehkendüs | | | Oll’ 1979. aasta. Poodõn viil kaupa oll’, a rohkõmb oll’ noid asju, midä sai ennedä tutvuisi kaudu, nii-üteldä leti alt. A tõnõkõrd võisõ ulli juhusõ kaudu võõran kotusõn kah defitsiidile otsa sata. Mul hendäl nii trehväs’ki.
Tuukõrd olliva miihil moodun platvormkängä. Ma usu, et pall’u viil mäletäse noid mitmõn värmitoonin korgõ kundsa ja paksu puutallaga kängi, midä kostkilt saia es olõ, a miä siski pall’udõl nooril jalavar’os olliva.
Olli mul hendälgi sääntsesamadsõ jalan, kuigi joba küländ kulunu, ku ma ütel pääväl Jõgõvalt, kos ma tuukõrd tüüti, rongi pääle istsõ, et Riiga sõita. Plaanin oll’ Jürmaladõ tutvilõ küllä minnä. Ülejäänü rahvas pidi Valgast pääle tulõma.
Osti piledi Riiga. A Valgast es tulõ kedägi mi ummi. Perän sai teedä, et sõit oll’ tõsõs kõrras edesi tõugat. Ma istsõ Valgan rongi pääl, karmanin pilet Läti pääliina, ja mõtli, mis tetä. Kona Valga liin mullõ es miildü, sõidigi edesi. Riia vaksalin loi, et tagasi lätt rong kuvvõ tunni peräst.
Naksi sis aoviidüsses müüdä liina jalutama. Kõrraga astsõ üten puulkõrvalidsõn uulitsan keskiäline naistõrahvas mullõ mano ja küsse vinne keelen, ega ma kängi ei tahas osta. Noidsammu platvormõ. Ütli, et olõs hää külh, ku saas.
Naanõ kai kõrras ümbretsõõri ja kutsõ mu hendäga üten. Jalutimi mõnõ maja edesi ja üte vana puumaja kotsil käänimi ussõst sisse.
Trepp veie alla keldride. Naanõ võtt’ karmanist võtmõpundi, käänd’ keldriussõ vallalõ ja juhat’ mu pikkä ja jumala pümehede kalidori. Ku saisati, et veidükesegi silmä pümmega harinõsi, kuuli, kuis sälä takan uss lukku kääneti.
Nüüt näie, et koski tõsõn kalidori otsan om üts uss poijukila, kost valgust veidü ka mi tii pääle paistu.
Naanõ võtt’ mul käest kinni ja naksimi astma. Ku ussõ manu saimi, juhat’ minnu tarrõ. Jälki uss sälä takan lukku, tõõnõ uss vallalõ, ma vahtsõhe kalidori ja uss sälä takan läts’ vahtsõst lukku.
Ja kae, seon paigan tull’ mullõ joba hirm pääle. Ümbretsõõri jumala pümme. Ei valgusõ nuhkugi. Tundsõ ennedä, kuis mul jäl käest kinni võeti ja edesi kästi minnä. Surmahirm tull’ pääle. Mõttõ kävevä joba kodutsiidõga jumalaga jätten ja hennäst halõtsõdõn, et pidi ma noidõ kängärõipidõ peräst siiä tulõma. A paeda kah kohegi ei olõ!
Astsõmi sis sääl edesi, käest kinni ja sainust tukõ otsin. Kõrraga kässe naanõ mul saisma jäiä. Käve klõpsahus! Tuli läts’ palama ja naanõ käändse plekiga üle lüüdü ussõ suurõ võtmõga mu iin valla.
Tarõn saisiva nigu mehe rian pia katõ miitre korgudsõ rõivadsõ koti. Noid oll’ uma säidse-katõssa tükkü, ja kõik kängi täüs.
Kängäpakja küsse mu jalanummõrd, võtsõ ütest kotist paari kängi, kässe jalga pruumi, kaiõ esi üle ja tõmmas’ sis koti põrmandu pääle pikkä. «Vali, määndse miildüse,» oll’ provva lahkõ.
Tiiäti, ku ilusa ja vahtsõ nuu kängä olliva! Ja ku pall’u näid oll’! Hirmgi oll’ kõrras nigu peoga pühit.
Otsõ ma sis üte paari vällä, pruuvsõ jalga – nigu uma. Kängämüüjä tõmmas’ seeni tõsõ koti tõistõ nukka pikäle ja soovit’ tõsõ paarigi võtta.
Kona hind oll’ võrrõldõn Võrun putkan pakutavidõga ulli otav, valisigi ruttu tõsõ paari kah vällä.
Naanõ vinnas’ koti pistü ja kuun topsõmi ülejäänü kängä kotti tagasi. Sis käändse tä tõsõn sainan olõva ussõ vallalõ ja juhat’ mu vahtsõhe kalidori. Poolõ tii pääl jäi saisma, tennäs’ minnu ostmisõ iist ja kässe mul ütsindä edesi minnä.
Inne liina pääl poodõn kävven olli otsnu, et vast om koskil ka tuud Riia palsamit müügil. Näe es joht.
Ku joba jumalavalgus ja väläuss nätä, tull’ julgus tagasi ja küsse tuu lätläse käest, inne ku tä tarrõ tagasi jõudsõ minnä, et peräkõrd mõist tä toda palsamiviina kah koskilt juhata. «Ku majast vällä läät, käänä hääle poolõ, mine kats kvartalit edesi, mine üle tii ja säält nuka päält poodist küsü. Sullõ tuvvas,» oll’ naanõ lahkõ juhatama.
Vahtsõnõ tsiht silmi iin, naksi kalidori piten edesi minemä. Lagja trepp vei üles ja oh imet, leüdse hendä üte kaubamaja keskelt alusmõsu osakunna leti lähküst. Kai veidü ümbre ja ku vällä jõudsõ, näie, et ma olõ hoobiski tõsõ uulidsa vai iela pääl, nigu Lätin üteldäs.
Lätsi juhatõdut tiid ja leüdse ka viinapoodi üles. Leti pääl külh palsamipudõliid es olõ, a siski küsse, et ma tahas kattõ Riia palsamit osta. Neiukõnõ kai kõrras silmä ja tõigi takast paprõkotti pakitult kats pudõlit. Tennässi teda ilustõ läti keelen ja välän uulidsa pääl küsse edimädse vastatulõja käest, kuis ma siist nüüt raudtiijaama saa.
Õdagu ilda olli õnnõlikult koton Jõgõval tagasi. Kängä pidäsivä häste vasta ja tuud palsamit jakku kah pikäs aos viina tempmises. Nii et ka tuul aol es olõ puudust pia millestki. Pidit ennedä õigõl aol õigõlõ kotusõlõ trehvämä. Mis tuust, et tõnõkõrd terve elu inne silmi iist müüdä juussõ, ku kauba kätte sait. | | | | |
| Tossu Tilda pajatusõ | | | Siip pand suu vatutama
Taa om mu esä mälehtüs umast noorõstpõlvõst.
Inneskidsel Eesti aol tull’ kamp Kasaritsa poissõ Võrro laadulõ. Üts kauplõja möi hää haisuga roosasit tükke. Poisi olli midägi kuulnu mardsipanist. Küsümä es tihka naada, mõtliva, et peetäs ullis. Egäüts ost’ tükükese tuud roosat imeasja.
Kodotii pääl es piä Ruudi vasta ja lei hamba ostõtulõ kraamilõ sisse. Es olõki makõ, nigu tä oll’ arvanu. Valtõr kai päält ja hõigas’: «Ruudi, kurat, sul suu vatutas! Taa om siip!» «Siip, neh! Mis taa muud!» kitt’ Ruudi vasta.
Petü-mardsipaniga sai perän koton hinnäst mõskõ. Jakku tüküs aos.
Vahtsõnõ murõ jäl man
Ütspäiv istõ mu tutva memm väega murrõligu näoga bussipiätüsen. Ütli, et nüüt piäs tä kül rõõmsa olõma: saa bussiga ilma rahalda sõita.
Mutikõnõ ohas’ õnnõ ja kaivas’: «Vahtsõnõ murõ jäl man. Väriset ja valvat, et bussikaarti är ei kaoda. Ku tuu är kaos, massat vahtsõ iist 7 eurot ja 70 senti. Ilma rahalda ei anna jo vahtsõt kaarti inämb kiäki!»
|
|
|
|
