| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Vanapakan mis vanapakan! | | | | Kindma Maimu |
| | | | | | (Platsi Liiso tsehkendüs) | | | | |
Ku vanast kolhoosi tetti, tull’ ütskõrd sääne muud, et es taheta inämb vasikit vannaviisi kasvata, a jäeti osa lehmi eräle lauta ja vasiga lasti sõs naidõ ammlehmi manu piimä imemä.
Mõnistõn tetti kah nii. Ütte suurõmbalõ talulauta, kohe hainaküün otsa oll’ ehitet, viidi ammlehmä ja vasiga sisse. Tallitajas sai mu kaonu meheimä.
Tüü oll’ rassõ esieränis tuuperäst, et talvõl oll’ käümine kõgõ pümmega, elektrit es olõ viil koskil, veidükese valgust andsõ petrolilatõrn. Inämbüisi tetti tüü är käsikaudu.
Ütskõrd läts’ mu meheimä jälki tüüle. Lauda manu jõudnu, tekk’ tä hainaküüni ussõ valla, pandsõ latõrna saina pääle nagla otsa, haardsõ vigla ja tahtsõ nakada hainu kihi päält alla ajama. Katõ kihi vahelõ oll’ kitsas vahe jätetü. Ja sääl vahel, tuu oll’ latõrna valgusõn selgele nätä, saisõ vanapakan, säläga välläpoolõ. Olli õkva kats musta karvast jalga ja hand, muud keret es näe. Egä veitü ao takast liigut’ handa vai jalga.
Ämm kõnõl’, et edimält võtsõ üle kihä värisemä, es mõista appi kah rüüki, nigunii kiäki es kuuldnu.Viimäte tull’ mõistus päähä, et piät umõtõ tüüle nakkama, masku mis mass.
Oll’ sõs vigla kõvõmbalõ peiu võtnu ja röögätänü: olõ, kiä sa olõt, a ma lüü sullõ vigla sisse! Sõs oll’ kuuldnu, et vanapakan tekk’ õkva vasiga helüga: möö! Lauda ja hainaküünü uss’ oll’ poiulõ jäänü, vasigarõibõ oll’ hainu manu kopõrdanu ja ku kuuldsõ inemise hellü, möögät’ vasta.
| | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | | Soolatopsikõnõ | | | Aokirändüs võtt sakõstõ sõnna soola tarvitamisõ vasta. Et tuu om tervüsele perädü halv. Noid juttõ kullõldõn tulõ mullõ üts vana lugu miilde.
Üten perren oll’ esä jõõ veeren üles kasunu ja soolat kala oll’ timä koton avvu seen. Ka latsilõ miildü soolatsõmb süük. Ku poig oll’ koolin käümä naanu, tull’ tä ütel pääväl kodo jutuga, et koolisöögi omma väega makõ. Imä löüdse tsillokõsõ soolatopsikõsõ, mille lats üten võtt’. Järgmädsel pääväl võtt’ väiku miis söögitarõn karmanist uma topsikõsõ ja puistas’ supi sisse suula. Tõõsõ latsõ vahtsõ kadõhõlõ päält. Vahtsõl pääväl oll’ viil mõnõl latsõl soolatopsikõnõ üten...
A klassi latsivanõmbidõ kuunolõkil pand’ üts esä lõugama: latsi sunnitas kotost suula üten vidämä! Kats imäkeist ütli mano: söögiraha om massõtu, suul om jo nii otav, kas sis tuust rahast ei jakku inämb soola jaos!
Klassijuhataja oll’ säändse jutu pääle surmani hiitünü. Tä selet’, et tiiä-i ülepää as’ast midägi... Sõnasõta kullõl’ hinge kinni hoitõn soolatopsi-poiskõsõ imä. Täl oll’ tulinõ hirm, et nüüt kargas tuu kamp tälle harja. Õnnõs es näüdä kiäki tä pääle näpuga.
Nüüt om tuu poiskõnõ täüsmiis ja hää tervüse man. Soolaga om nigu egä as’aga: ku mõistlikult pruugit, ei tii tä midägi halva.
|
|
|
|
