Nummõr' 283
Lehekuu 14. päiv 2013
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Lehmäpidäjit om veitüs jäänü
  • Uudissõ
     
  • Umal Pidol laul üts Eesti parõmbit poissõkuurõ – Põlva maakunna uma
  •  
  • Suvõl lätt abipolitseid inämb vaia
  • Elo
     
  • Teküs pensionilisa kasvuhuunist
  •  
  • Karula miis Krüüneri Teo oppas lindamist avvustama
  • Märgotus
     
  • Om luuduskaitsõkuu
  •  
  • Kildakõisi «Teemi är!» talgopääväst Vanal Võromaal
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Perämäne külg
     
     
    Om luuduskaitsõkuu
     
    Miä tege parhilla mikandi luudusõn kõgõ inämb murõht?
      
     
    Pääsläsepessi om veidü. (Harju Ülle pilt) 
      
    Minevä riidi (10.05.) Eesti luudusmärgiga tunnustõt kotka- ja musta toonõkurõ uurja Sellise Urmas Hauka küläst (Kanepi khk):

    Mullõ tundus, et kõgõ suurõmb hädä om tuu, et ammõtnigu ja inemise ei kõnõlõ ütte kiilt. Ku ammõtnigu midägi tahtva tetä, sis nä ei kõnõlõ inemiisiga, kes ommava paiga pääl. Nä saatva inemisele õnnõ mändsegi paprõ, mis ütles, et tä ei tohe uman mõtsan midägi tetä, või-olla eski jalga nõsta. Tuu aja muidugi inemisel har’a vereväs, tege trotsi.

    Sääne murõ ei olõ õnnõ Haani luuduspargin, sääl om tuu lihtsäle väega kõvastõ vällä löönü. Meil om kotkapesädega sama hädä, et ammõtnigu ei taha inemiisiga kõnõlda inemisemuudu. Piaaigu kõik saava arru, et kotkast om vaia kaitsa ja piirangist kinni pitä. A ku tuu tulõ sullõ paprõga kodu, et nüüt sa ei tohe sääl midägi tetä, tuu ei passi inemise mõtlõmisõga kokku. Esieränis maainemise mõttõmaailmaga, kes eläski maal tuuperäst, et taht sääl umaette peremiis olla.

    Piäs olõma nii, et inemine piät jäämä iks ummi valduisi peremehes ja tuu seen piässi tä esi tahtma kaitsa tsirkõ ja tõisi eläjäkeisi, kedä om veitüs jäänü. Käskmise ja kiildmisega saa-i tuud väega kavva tetä. Muial riiken (nigu Soomõn) om tuuga joba viku tettü, a meil saa viil suurõst prohmakast hoita, ku õkva prõlla pihta nakada.

    Ma esi olõ tennü niimuudu, et ku vahtsõnõ kotka pesäpaik vällä tulõ, kõnõlõ kõgõpäält maaumaniguga, inne ku tuud kotust ammõtligult naatas kaitsõ ala võtma. Kõnõlõgi, et sul om siin hää vana mõts, kotkalõ kah miildüs ja ega täl säänest koskilt muialt kah nii väega võtta ei olõ. Ku sa mõtsa maaha võtat, piät kotkas siist är minemä.

    Sis märgimi kuun, kuis saanu tetä nii, et inemine olõs rahul ja kotkal kah hää ellä.

    Inemise saava häste arru. A ma tii tuud umast vabast aost, tuu ei olõ mu tüüao seen.

    Samas as’as omma meil ka veebikaamõra: ku inemine om kotkast säält mitu tunni kaenu, tulõ tälle sääne uma-tunnõ, nigu tutvaga suhtlõs. Ku mõtsaumanik om liinan ja taht kipõlt mõtsa rahas tetä, tuud muiduki ei muuda. Om kah erändit: väega kotka- ja luudusõsõbralikkõ liinainemiisi, kel mõts koskil kavvõn kolkan.

    Ammõtnik piässi esi inemiisiga kõnõlõma, a tuu tähendäs, et tä piät mõistma kõnõlda. Täl piät olõma ka tiidmist tsirkõ ja eläjide kotsilõ. A ammõtnik ei mõista sakõstõ vastada, ku inemine midägi kotka vai mõnõ tõsõ liigi kotsilõ küsüs. Tuuperäst nä pelgäse säänest tüüd. Muiduki om ka ammõtnikkõ egäsugutsit, mõni sobis rohkõmp, mõni vähämp suhtlõma.

    Ku saanu ammõtnikke muuta rohkõmp kõnõlõma, olõssi pallo parõmba võimalusõ liike ja näide elopaiku kaitsa. Säädüst piät sis kah külh tsipakõnõ muutma ja ammõtnigule aiga andma as’aga tegeldä.

    Tiivoja Jaan (80), luudusõmiis Pärlijõõ veerest (Rõugõ khk):

    Millest piässi rahvalõ kõnõlõma, om tsirkõ küsümüs. Suidsupääsükese omma juba kohal, osa külh. Näide iist pidänü inämb huult kandma. Egäle poolõ panõmi timä pildi külh, et Eesti toodõ, a ku pall’o huult kannami, tuu ei tulõ suurt kellelgi ette.

    Seoilmaaigu omma kõik rästäaludsõ lauduga kinni lüüdü ja lauda omma kah kinni – eläjit ei olõ inämb. Kohe suidsupääsükese pesä saava tetä?

    Ussõ tulõ valla hoita, sis saa suidsupääsükene pesätämä minnä. Rästä ala võisi mõnõ lavvakõsõ lüvvä, et tä saasi pesä tetä.

    Suidsupääsükene om ju maainemisele piaaigu kodutsirk. Juba tuustaost, ku mi viil suidsutarõn eläsimi – säält vast tulõ nimi kah.

    Tsirkõ om ülepää veidembäs jäänü. Nii pesäkotussidõ puudumisõ ku tuu peräst, et maaelu muutus euruupalikus. Suurtuutminõ tulõ pääle ja talumajapidämine om piaaigu är koolnu. Tsirkõl ei olõ inämb küländ süvvä ja kotussit, kohe pesä tetä.

    Tihassit om veidü, kuldnokki ei olõ seo keväjä piaaigu nännüki ega näide laulu kuulnu.

    Kellel viil mõtsanukk om, võissi iks mõtsa kah istuta. Ma olõ istutanu, kohe olõ saanu. Põllulappi ei taha mõtsa ala panda, või-olla lätt tuud kunagi kellelgi vaia.
     
      
     
    „Tagamõtsa“ ETV-n 
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
      
     
      
     
    Uma Internetin