| Pääleht |
Uudissõ |
Elo |
Märgotus |
| |
|
|
| | | | Käämeri Kaarli ja Milvi omma peris umma kasvuärri pidänü perämädse kümme aastat. (Harju Ülle pilt) | | | |
Üts kasvuhuunõtäüs tomadikasvõ (taimi), tõnõ lillikeisi ja viil ütte-tõist mano – Räpinä paari Käämeri Kaarli (73) ja Milvi (64) väiku kasvuäri avitas pensionipõlvõ mõnusambas muuta.
«Määnestki suurt tullo ei saa, a ku tahat veidü autoga sõita vai tiatrih kävvü, sis 300 euroga iks vällä ei tulõ!» kõnõlõs Kaarli pensionilõ mano tiinmise kotsilõ. «Latsõ omma kõik liinah – näid avita kah köögiviläga. Õnnõs ei piä aasta otsa tüüd murdma: märtsih alostimi ja jaanipäävä võit piaaigu jala saina pääle lüvvä!»
Kaarli ja Milvi omma õnnõ 0,6 hektäri aiamaa pääle är mahutanu üte kasvuhuunõ 2000 tomadikasvu ja tõsõ pia kümne tuhandõ lillikesega, sis viil kapsta-, kurgi- ja paprigakasvu, näpuotsaga kürvitsät, kabatšokki, melonit ja arbuusi. Uma perre jaos omma viil kardok, maas’ka ja muu aiavili. Päält kõgõ tuu omma mehilädse.
Tomadisort valitas maitsõ perrä
Tomadikasvõ ostõtas Käämeride käest tuu perrä, et sort annassi hääd saaki ja olõssi hää maiguga. «Vällämaa sortõ vannutas, et ei olõ mahladsõ ja omma kõva viläliha ja koorõga. A nuu andva jäl hääd saaki ja omma haiguskimmä. Ma olõ tähele pandnu, et ku lasõt iks varrõ otsah vereväs, ei olõ maitsõl kah hätä midägi,» märgotas Kaarli.
Jõgõva tomadisortõ om näil kah umajago. «’Malle’ lätt väega häste, ’Valve’ ja ’Maike’, ’Mato’ om üts sort, midä iks egä aasta küsütäs,» seletäs Milvi.
«’Koitu’ inämb väega ei küsütä, a nurmõ pääle lätt häste näütüses ’Terma’. Üts vanõmb herrä küsüs õnnõ suurt kõllast tomatit: timä ei saa verevät süvvä, om hapu. Kõllanõ om makõ ja mahlanõ.»
Lillimeri võtt silmi iist kiriväs
Suvõlilli omma Käämeride kasvumajan joba peris suurõs kasunu. «Parhilla lätt häste võõrasimä, õkva nakatas võtma balsamiini ehk lemmaltsa, petuuniat ampli sisse ja pindrehe,» seletäs Milvi. «Begooniat nõutas küländ pall’o – inne jaanipäivä tahetas jo surnuaial lilli är vaihta. Timahava ma proomi edimäst kõrda roosbegooniat kah. Ostsõ niinimmat beebitaimõ, selle et begoonia piät jaanuarih är külbmä, a mul ei olõ aknõlaudu nii suuri.»
Ku tomadi läävä häste kaubas Võro ja Põlva turu pääl, sis lillele tahetas rohkõmb esi perrä tulla – valik om suurõmb ja värvi saa rohkõmb valli.
Parhilla ostõtas peris pall’o kõllast võõrasimmä. Kaarli mäletäs, et om ka sinidse ja verevä võõrasimä aastak olnu.
Ripjat petuuniat tahetas jäl verevät. «Petuuniat tahetas väiku häitsmega – suurõ häitsme pess vihm är,» seletäs Milvi. «Bakoopat ehk suuterat tahetas selle, et täl om tsill’okõnõ häidse ja tuul ei kaku tuud är.» Värvist läävä parõmbalõ kaubas verrev ja kõllanõ.
Külm kevväi pall’o kahh’o es tii
«Aiapidäjä ja põllumiis piät egäs as’as valmis olõma,» ütles Kaarli küsümise pääle, kas üükülmiga kevväi näile kahh’o om tennü. Milvi kõnõlõs, et tsipakõsõ tekk’ külm lillele iks kattõloori all kurja külh, ku üts üü –7 oll’.
Umma kasvuärri omma Käämeri pidänü perämädse kümme aastakka. Kuldsidõ kässiga peremiis om tuu aoga ehitänü kasvuhuunidõ mano ka hindä elämise.
Kaarli om puu- ja köögivillä kasvatanu 1964. aastast, Räpinä sovhoostehnikumi aigu oll’ tä aiandusbrikatiir-agronuum. Lillikasvatus om Milvi huvi.
A Kaarli arvas, et seoilmaaigu ei piä kimmähe aiandust koolin opma: kõik tarkusõ saa kätte ka internetist. Ku Käämeri vahtsõ sordi kasvata võtva, sis uurva esi kah tuu kotsilõ internetist.
A iks küsütäs Kaarli ja Milvi käest kõikaig aiandusnõvvu. Võlss väetämine om Kaarli jutu perrä kõgõ suurõmb hädä. Käämeri esi omma tuud miilt, et väetüisi tulõ panda võimalikult veidü.
Et hääd laudasitta om rassõ saia – lehmäpidäjit om veitüs jäänü –, sis soovitas Kaarli pruuki hal’asväetüisi. «Ma soovida talvõrükä külbä ja sisse kündä,» ütles tä. «Rüäl om suur juurõmass ja juurõ andva hindäst vällä ainit, mis mulda tervembäs tegevä.»
Kasvuhuunõn pruuk Kaarli kasvuturvast, midä tuu Parksepäst. «Olõ säält 40 aastat toonu, tuu om Põdrasuu turvas, hää kraam,» seletäs tä. «Turba puhul piät substraadi happõsus kõrran olõma. Mõni kasv taht pH-d 6,0, tõnõ 5,0, sama om väetüisiga.»
Traatvagõl ja koloraado sitik – aiapidäjä hirm
Käämeri Kaarli hoiatas aiapidäjit, et aida tulõssi kaitsa vahtsõ kah’otegijä – traatvagla sissepäsemise iist.
«Nüüt om jäätmaad pall’o ja traatvagõl eläs orashaina seeh talvõ üle,» ütles tä. «Traatvagõl lätt juurõ sisse ja kasv häös är. Kapstit ja tomatit, eski lilli või är võtta. Hariligu kihvti tedä ei võta, piät pruukma erämürke. Meil traatvakla õnnõs seeh ei olõ, a koloraadoga käü külh tapõlus: ei taha jo pritsi kah, a ei jõvva kor’ada!»
Maainemisel piät aid olõma
Käämeride kats tütärd ja poig mõistva kah kõiki aiatöid tetä, niisama omma nõnnapite man kuus latsõlast. Keldri om täüs umatettüt kraami, kost terve pere talvõl hääd-parõmbat võtt.
«Mu meelest om kõgõ hullõmb, ku inemine eläs maal ja muutus liinainemises,» märgotas Käämeri Kaarli. «No kulõ, panõ käe mulda, tii põrknapinnär, panõ mõnisada miitret kardokat... A timä lätt, ost poodist – no mille jaos!» | |
|
|
|