Nummõr' 282
Mahlakuu 30. päiv 2013
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Talv tekk’ viläle hätä
  • Uudissõ
     
  • Moosteh hoiti perändüst
  •  
  • Pokumaa päst pall’o küläliisi vai rikas «peigmiis»
  •  
  • Adsoni-võistlus lei rekordi
  •  
  • Puhkpillipido Parksepän
  • Elo
     
  • Susi essü pildi pääle
  • Märgotus
     
  • Needo Ülo: Mooste tõmbas hindä poolõ
  •  
  • Kõgõ rahva vanaimä
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Autopuut
    Aholämmi
    Perämäne külg
     
     
     
    Seletämädä ja süämeh
     
     
    Ma olõ unõh pall’o asjo ette nännü, nigu olõs märku antu. Ma arva, et kaitsõingli om mul olõmah. Ku mõni asi vääga hullus lätt, sis iks kuigi opatas.

    Edimäst kõrda oll’ latsõpõlvõh. Hindäl oll’ jo meelest häönü, tsõdsõtütär tulõht’ miilde. Esi ma mälehtä, et ollimi kar’ah ja kõva vihm ni pikne oll’. Mi küküti väiku puhmu alah, mis joht es kaidsa. A inne olõvat mi suurõ puu alah saisnu, ku mul miilde tull’ tsõdsõ jutt, et piksega tohe-i puu ala saista. Ni ma ütligi, et läämi tast är puhmu. Nigu mi sis puhmu saimi, oll’ mailmatu kärgähtüs. Tuustsamast puust, kos mi inne saisimi, leivä lastu vällä. Ma olõvat sis ütelnü: sääl olõssi mi surma saanu.

    Inne tütre sündümist oll’ tervüs väägä kehvä ja tõisi häti viil päälekauba. Sis unõh üteldi vääga selgehe: är murõtagu, sul sünnüs tütär, kaald 4 killo. Tuudaigu jo kiä ette es tiiä, kiä sünnüs. Nii läts’ki, õnnõ kaalsõ tütär 100 grammi inämb.

    A kats esimuudu asja om süäme pääl. Mu esä kuuli 1991. aastal. Detsembrin sai õkva 100 aastat timä sündümisest, nii paslik är kõnõlda.

    Mu tsõdsõ jäie seletämädä kombõl 1978. aastal kaonus, om siiämaani. 1991. aastal saie sis 13 aastat tuust. Oll’ hingipäiv, õdagu paloti kündlit ja mõtli kadonokõisi pääle, kaie vanno pilte.

    Üts künnel palli magamistarõ aknõ pääl. Inne magama jäämist loe ma iks raamatut. Tuukõrd kah. Ütekõrraga käve aknõ alah, õkva mu küle mant nigu vuhvatus, aknõrõivas kah liiku peris kõvastõ. Akõn oll’ kimmäle kinni, tuul tuu es olõ.

    Ma hiitü muidogi, kaie umalõ tõõsõlõpoolõlõ otsa, tuul olli kah silmä ku pooli pääh. Tä küsse: mis tuu oll’? Saiõ arvo, et timä oll’ tuudsamma tundnu. Es mõista midägi.

    A unõh näi tuusama üüse edimäst kõrd tsõtsõ pääle kaomist. Tull’ unõh mi poolõ, kai saina pääl Elkeni maali, koh pääl mu latsõpõlvõkodo (tuud maia olõ-i alalõ inämb). Ma küsse, kas tunnõt kotussõ är. Tä ütel’ vasta, mis ei tunnõ.

    Sis nigu kai tarõ nukah korvi, ütel’, et nimä tegevä kah korvõ. A ku ma unõh küsse, koh sa tiit naid korvõ, häädü tä tassakõistõ minemä.

    Poolõtõõsõ kuu peräst, umbõs jõulupuulpäävä, kuuli esä är. Mi mõlgudi, vet sõsara hing kävegi tuukõrd hingipääväl mi puul umma velle kutsmah.

    Mino jaos hullõmb asi juhtugi inne esä surma ja sais täämbädseni selgehe meeleh. Kats päivä inne esä kuulmist oll’ niimuudu. Ma tei köögih süvvä, lõigi lihha.

    Mul oll’ väits käeh, lätsi tuuga kraanikausi poolõ, ku kõrraga keset küüki, õhuh, olõs väits nigu millegi vasta putnu, nigu süldist läts’ läbi. Sääne takistus oll’. Umbõs 10 sentimiitre jago. Tuud tunnõt mõista-i selehtä, ma saisi ku soolasammas, esi näost plass. Ärseletämädä hirmsa, isti tooli pääle, käeki värisivä jupp aigu. Ülejärgmädsel pääväl esä kuuli. Sis arotimi, et vet esä hing käve mi puul. Esä kuuli haiglahe.

    Matussõpääväl saisi ma tõõsõl puul kirstu, a müüdä minneh näi, et esäl pääh hiusidõ veereh oll’ nigu katski kotus. Küsse imä käest, mis taa om.

    Imä seleht’, et haigõmaja paladi õdõ kõnõlnu, ku tä hummogu palatihe tulnu, olnu esä koolnu ja tuu sainapäälne krapp maaha sadanu. Arvas’, et sattõ esäle päähä. A minno jäie sääne imelik asi vaivama: tull’ esä hing mu väidse otsa vai sattõ tuu krapp tälle pääle ja inne tull’ hing tiidä andma, et tä är taivalõ lätt. Ei mõista arvada.

    Väljandu Ellen
    Põlva khk



    Kaneelisaia tegemine
     
    Taa lugu juhtu Kikka küläh paar kuud tagasi. Sõbra Gretheli vanõmba olliva kotost är.

    Tä kutsõ minno hindä mano küllä. Vanaimä Tiiu käest saimi mõttõ, et mi võinu kaneelisaiu kütsä. Vanaimä tettü saia omma meile iks häste miildünü – nii laatõl ku kotoh.

    Naksimi sõs tainast segämä. Pandsõmi kõik tarvilidsõ ainõ kokko. Tunn aigu oll’ müüdä lännü, a tainas es olõ sukugi nõsõnu. Nii kavva ku tuu nõsõs, teimi muid asjo. Mängsemi arvudimänge ja kävemi välläh ja saiategemine läts’ meil ülepää meelest är.

    Tagasi tullõn kaimi, et tainas om nõsõnu, a jääs iks sõrmi külge. Pandsõmi jahhu mano.

    Uutsõmi viil.

    Uutmisõst sai ütesä tunni. Sõs tull’ miilde, et meil om saiatego poolõlõ. Vorpsõmi saia valmis ja pandsõmi ahjo küdsämä. Saia lätsivä suurõs, a olliva seest nädsä. Kuna meile hindäle saia es miildü, sõs pruuvsõmi pinile anda. Pini Oskar es võta suu sissegi, inne nuhut’.

    Söömäldä nuu saia meil jäiväki ja täämbädseni ei olõ julgunu ummapääd saiateko ette võtta – ku, sis õnnõ ütehkuuh vanaimä Tiiuga.


    Haameri Hanna–Liisa
    Vilustõ põhikuul, 6. klass


    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Laadutapõlus

    Vanal aol Hauka laadal käve ka Kuldri mehe. Üts miis tull’ kodo väega kakõnu vällänägemisega.

    Naanõ naas’ uurma, mis juhtu. Miis selet’, et viinavõtmisõ man lännü tä naabrikülä mehega tüllü ja peräkõrd taplõma. Naanõ pilkama: «No sul nätä läts’ iks väega halvastõ!» Miis vasta: «Nii ja naa. Aoldi olli ma all, aoldi oll’ jäl timä mul pääl!»


    Nime elli umma elo

    Eesti vabariigi edimädsel aol sai kuulsas riigikogo liigõ Tuppits. Timä and’ umalõ seldsilidsele vasta kõrvu. Rahva seen oll’ sääne ütelüs: «Sullõ olõs vaia tupitsat anda vai andkõ tälle tupitsat!»

    Sõa aigu oll’ Saksamaalt meile saadõt kiäki Litzmann Hitleri käskõ edesi andma. Ku tä kuulda sai, mis tä nimi meil tähend’, sis inämb raadiost tuu Litzmanni nimme es kuulõ.





     
      
     
    „Tagamõtsa“ ETV-n 
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
      
     
      
     
    Uma Internetin