| Pääleht |
Uudissõ |
Elo |
Märgotus |
|
|
|
Kaika Laine (Laine Roht) 4.05.1927-21.04.2013 | | Kõgõ rahva vanaimä | |
Kevväi om sääne ajastaig, mis pääle lumõ vii üten hindäga inemiisi, kink aig om seon ilman ümbre saanu. Seokeväjädse lumõga läts’ mi mant egävädses Kaika Lainõ, keda timä õigõ nimega – Laine Roht – es kutsu vast pääle ammõtnigõ õigõlõ kiäki.
Lainõ oll’ mi kõigi uma, õkva ku kõgõ eesti rahva vanaimä, kink käest sai egäsugumadsõ iho- ja hingehädäga ohtu ja rohtu. Lainõ kõgõ suurõmb tarkus oll’ elutarkus, mõistminõ inemiisi, luudu ja Luujaga taskaalun ellä.
Seo, paistus, omgi seo ilma aigu kõgõ suurõmb mõistminõ ja ime. Rohohainu tundmisõ ja tarvitamisõ või esiki hää tahtmisõ kõrral är oppi, a eluga leppü, esihindä ja ilmaga rahu tetä paistus ollõv kõgõ keeruldisõmb.
Tiiä-i arvada, kas Lainõl tull’ tuu tuust, et timä elutii pääle oll’ ütsjagu pall’u kivve linnutõdu. Vana šamaanitarkusõ perrä piätki nii olõma: tõisi mõist ja saa avita inne tuu, kiä esi om nännü ka halvu päivi ja kannatanu süämevalu vai ihohäti käen. Lainõ elli jo uma eluaigu rahvajuttõn ja arvada om, et sinnä timä jääs ka õigõ mitmõs põlvõs.
Võrumaa matidsõl om ollu kombõs, et ei kõnõlda inne ikulist juttu. Ja nii tulõ mul ka miilde üts esihindä lähkün ette tulnu lugu, ku Lainõ käest tuudi sõnnuga vägevämbäs tettüt mägrärasva, et haigõt sälgä määri.
Majapidämidsen elli esäne kass, kiä oll’ keväjä pulman käünü ja üte tagumadsõ käpä nii är hukanu, et sinnä enämb karva es kasu.
Kassirõibõ nuhksõ kapist Lainõ käest tuudu rasva vällä, käändse hindäle sisse ja veitü ao pärast kasvi must karv kassi pääle ja külä pääl läts’ jutt lakja, et mis tuu sällämäär olõs viil inemisele tennü, ku olõs saanu kassi käest är pästä.
Lainõ, sa jõudsõt siin ilman armõdu pall’u hääd tetä ja mi ei unõta sinnu! Hääd tiid sul minnä ja olgu Võrumaa muld sullõ kerge!
Kõivupuu Marju,
rahvaperimüse tundja
Harglõ khk
| |
|
|
|