Nummõr' 282
Mahlakuu 30. päiv 2013
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Talv tekk’ viläle hätä
  • Uudissõ
     
  • Moosteh hoiti perändüst
  •  
  • Pokumaa päst pall’o küläliisi vai rikas «peigmiis»
  •  
  • Adsoni-võistlus lei rekordi
  •  
  • Puhkpillipido Parksepän
  • Elo
     
  • Susi essü pildi pääle
  • Märgotus
     
  • Needo Ülo: Mooste tõmbas hindä poolõ
  •  
  • Kõgõ rahva vanaimä
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Autopuut
    Aholämmi
    Perämäne külg
      
     
      
    Kaika Laine (Laine Roht) 4.05.1927-21.04.2013
     
    Kõgõ rahva vanaimä
     
    Kevväi om sääne ajastaig, mis pääle lumõ vii üten hindäga inemiisi, kink aig om seon ilman ümbre saanu. Seokeväjädse lumõga läts’ mi mant egävädses Kaika Lainõ, keda timä õigõ nimega – Laine Roht – es kutsu vast pääle ammõtnigõ õigõlõ kiäki.

    Lainõ oll’ mi kõigi uma, õkva ku kõgõ eesti rahva vanaimä, kink käest sai egäsugumadsõ iho- ja hingehädäga ohtu ja rohtu. Lainõ kõgõ suurõmb tarkus oll’ elutarkus, mõistminõ inemiisi, luudu ja Luujaga taskaalun ellä.

    Seo, paistus, omgi seo ilma aigu kõgõ suurõmb mõistminõ ja ime. Rohohainu tundmisõ ja tarvitamisõ või esiki hää tahtmisõ kõrral är oppi, a eluga leppü, esihindä ja ilmaga rahu tetä paistus ollõv kõgõ keeruldisõmb.

    Tiiä-i arvada, kas Lainõl tull’ tuu tuust, et timä elutii pääle oll’ ütsjagu pall’u kivve linnutõdu. Vana šamaanitarkusõ perrä piätki nii olõma: tõisi mõist ja saa avita inne tuu, kiä esi om nännü ka halvu päivi ja kannatanu süämevalu vai ihohäti käen. Lainõ elli jo uma eluaigu rahvajuttõn ja arvada om, et sinnä timä jääs ka õigõ mitmõs põlvõs.

    Võrumaa matidsõl om ollu kombõs, et ei kõnõlda inne ikulist juttu. Ja nii tulõ mul ka miilde üts esihindä lähkün ette tulnu lugu, ku Lainõ käest tuudi sõnnuga vägevämbäs tettüt mägrärasva, et haigõt sälgä määri.

    Majapidämidsen elli esäne kass, kiä oll’ keväjä pulman käünü ja üte tagumadsõ käpä nii är hukanu, et sinnä enämb karva es kasu.

    Kassirõibõ nuhksõ kapist Lainõ käest tuudu rasva vällä, käändse hindäle sisse ja veitü ao pärast kasvi must karv kassi pääle ja külä pääl läts’ jutt lakja, et mis tuu sällämäär olõs viil inemisele tennü, ku olõs saanu kassi käest är pästä.

    Lainõ, sa jõudsõt siin ilman armõdu pall’u hääd tetä ja mi ei unõta sinnu! Hääd tiid sul minnä ja olgu Võrumaa muld sullõ kerge!


    Kõivupuu Marju,
    rahvaperimüse tundja
    Harglõ khk



     
     
      
     
    „Tagamõtsa“ ETV-n 
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
      
     
      
     
    Uma Internetin