| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Autolahvka pääl kisksõ sõas | | | Seo lugu juhtu sügüse Rammuka küläh.
Lätsi tõõsõpäävä lahvka pääle. Rahvast oll’ küländ pall’o. Külä seest tulli ka nigu kõgõ Bärta*, kes eläs ütsindä, ja Helju, kes eläs kuuh tõõsõpoolõga. Mõlõmba naasõ omma üle 70 vana.
Sääl naas’ Helju Bärtalõ süüs pandma, et viimäne olõvat eelmäne õdak timä tõõsõpoolõ täüs juutnu ja ei tiiä viil mis tennü… Alas’ nääklemine ja kaibsõva mõlõmba minevikuh tettü via kõik päävävalgõlõ.
Helü mugu nõssi õnnõ kõvõmbas ja mõlõmbal mutil läts’ hari vereväs.
Viimäte haardsõ Bärta umast korvist saia ja virot’ Heljulõ üle tõisi päie. Kõik kiuhksõ ja rüükse, et sõda om vallalõ, suurõtükü joba lindasõ.
Helju es anna ka perrä, haardsõ riiuli päält koogi ja virot’ Bärtalõ näkko, nii et viimädse nägo tsilku vatukreemist. Sõs presse mõlõmba mutikõsõ puutnigu mano, kos kaibli ja süüdüsti ütstõist edesi.
Pikä uutmisõ pääle naksi ma kauba iist masma. Kaupmiis küsse mu käest rohkõmb rahha, ku ma olli rehkendänü. Imehti, kuis nii pall’o lätt. Puutnik vasta, et viin omgi jo kallis. Ma ütli, et viina ma kül es osta. Kõik inemise pei peenikeist naaru. Tull’ vällä, et üts elomiis oll’ mu korvi viina sokutanu ja ma olõski piaaigu är ostnu.
*Nime omma mul hindäl pantu, et ilmarahvas ei saasi arvo.
Liira Singa
Rammuka, Vahtsõliina khk
|
|
|
|
