| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Poolõütene kana | | | Mihailovi Tiivi
Korijärve, Karula khk | | | | Seo jant juhtusi umbõs kolmkümend kuus aastat tagasi. Ma olli sis koolilats, kävi neländän vai viiendän klassin.
Todaaigu olliva puulpäävä ka koolitunni. Ku oll’ neli tunni, jõudsõmi läbi kooli aiamulgu liinibussi pääle juuskõ. Tuuga sai varõmb kodu.
Opilaisibuss tull’ ildamb vällä ja tekk’ igävädse suurõ tsõõri. Latsil pilet es massa midägi. Tuu maatsõõri buss tull’ Tartust ja jõudsõ Antsladõ vällä, edesi ma ei tiiä, kos läts’. Sääl oll’ kõgõ pall’o sõitjit pääl, istma es saaki. Mi kutsõmi tuud bussi poolõ-üte-bussis.
Ma ka saisi tuukõrd vahekäügün püstü. Kõrraga nakas’ üts naanõ muka kõnõlõma, et oi, tere Ille, kas koolist kodu minek. Ma kai telle näkko ja mõtli, et säänest ma kül innemb nännü ei olõ.
Ma olli vaiknõ lats’kõnõ ja arvsi, et «tere» tulõ iks vasta üldä, mis sis, et mu nimi Ille ei olõ. Es julgu vasta vaidlõma ka nakada. Naanõ kõnõl’ nii kõva helüga, et puul bussi pidi kuulma. Märgoti, et vast ajasi mu nime segi, mul sääne ummamuudu nimi, rassõ meelen pitä.
A sis nakas’ asi halvõmbas kiskma. Timä tahtsõ teedä, kuis mu imä eläs. Ütli, et häste eläs, tüül om. Arvssi, et olõ päsnü, vastus läts’ kümnede. Naanõ jäi rahulõ.
A sis küsse timä jälki, kuis vanaimä eläs. Või taivas! Nüüt olli ma kül umadõga plindrin. Mul ütsainus vanaimä oll’ ja tuu elli kavvõn Luutsnikun. Ma olli timmä inne kats kõrda uma ihusilmäga nännü. Elu oll’ nii lännü, et es käü läbi. Ja parhilla tull’ mul üldä, kuis tuu sääl õkva eläs... No kost ma, lats’kõnõ, võisi teedä, kuis eläs!
Ma sai arru, et asi ei olõ õigõ, timä pidä minno kelleski tõsõs. A ma üteldä ka es julgu. Ütli, et häste eläs, ei olõ kavva nännü. Naanõ jäi jälki rahulõ.
Sõs nakas’ tä uman kotin midägi ots’ma ja ütel’, et viigu ma imäle. Mul oll’ joba hirm väega suur, püksi püüglit täüs. Õigõ bussipiätüs es tulõ ka viil.
Naanõ otsõ paprõdõ mähidü nutsaku vällä ja andõ mullõ. Vast ma iks tennässi, tuud ei olõ inämb meelen. Ku bussi päält maan olli, harodi poolõ tii pääl paprõ valla ja näi, et sääl oll’ kõrralik savvukana (suidsukana).
Mõtli hindäette, et imelik, mille võõras naanõ suidsukana pidi andma, mu imä esi tüütäs kanalaudan.
Lätsi kanaga õkva kanalauta imä manu ja kaibsi murõ är. Imä ütel’, et tä külh üttegi säänest naist ei tiiä ja mille tuu mullõ Ille ütel’. Mi külän elli kül üts Ille, tuu oll’ must pall’u vanõmb ja imä tiidse, et tuul ei olõ vanaimmä.
Seimi sis katõ pääle imäga puul kanna är ja kitsemi taivani. Bussilõ perrä joosta oll’ joba ilda, et kana tagasi anda. Uma kõtt oll’ ka lähkesen.
Egä kõrd, ku jälki «poolõ-ütega» kodu sõidi, kai hirmuga ümbre, et äkki om kanast ilma jäänü naanõ jälki bussin, nakkas üle terve bussi kaagatama ja taht kanna tagasi saia.
Õnnõs mi tõõnõtõist inämp kunagi es näe, koolitunnõ panti mano ja «poolõ-üte» pääle ma es jõvva. Parhilla ei tiiäki, kas andis pallõlda vai aiteh üteldä? Ma või mõlõmbit kah tetä. Kes tuu helde naanõ oll’, ei tiiä ma siiäni. Olõs timäga kokku saanu, olõs vällä tennü!
| | | | |
| Sant lugu hambaarsti man | | | Mina vist olõ joba kõrd sääne inemiseluum ilma pääle sündünü, kiä piät õgalõ poolõ umma nõnna topma ja kõkkõ uma naha pääl tunda saama.
Sääne ülearunõ uudishimo om lõpnu vaihõl hallõnal’akalt, vaihõl höste, vaihõl kurvalt ja vaihõl esiki väega õnnõtult. Vanasõna ütles õigõhe: «Midä uma käsi käänd, toda uma kaal kand.» Nüüt ku ma liigu suuri raskuisiga ja proomi uudishimmo kontrolli all hoita, juhtus minoga pall’o vähämb, a õks.
Minevä suvõl oll’ mul hüä miil, õt joudsõ hambaarsti järekõrra ärä uuta. Minol oll’ kats vigast hammast alomadsõ lõvvaluu küleh, miä tahtsõva vällätõmbamist. Üts hammas joba liiku, a tõõsõst oll’ õnnõ kands alalõ jäänü.
Arst tegi tuimõndusõ ärä, pääle tuud jäi ma ütsindä, kooni tuimõndus mõoma nakkas. Varsti tundsõ, õt tuimõndus joba mõos. Ma kumbõ sõrmõga, kas hallu ka tunda om, a õs tunnõ midägi. Võti liikvast hambast katõ näpuga kinni, liigudi toda, vist proomõ ka kaksada. Hammas tull’gi ärä.
Arst tull’ mu mano ja ma istõ nigu ull’, hammas näpu vaihõl. Arst kai mullõ otsa ja küsse: «Mis siih nüüt om?» Ma vastsi: «Hammas tull’ ärä.»
Arst ütel’ küländ sapitsõlõ: «Kas hammas hüpäs’ esi suust vällä?» Mina: «Õs hüppä.»
Arsti nägo läts’ väega tõsitsõst. Arst õelõ: «Anna tangi siiä!»
Arst tõmmas’ alalõjäänü hambakandsu ka vällä. A mina tei viil üte ull’usõ. Küsse arsti käest, õt mitmõ hamba iist nüüt massa tulõ.
Arst oll’ veiga tõsidsõ näoga, mullõ tä midägi õs ütle, pand’ mul suu vatti täüs, istõ lavva taadõ ja kirot’ arvõ õnnõ üte hamba iist.
Mul oll’ väega sant tunnõ. Kai, kuis rutõmbidi kabinetist vällä saa. Väläh mõtli, õt kuis ma tõõnõkõrd nüüt arsti mano lää, mul jäi kats hammast viil suuhtõ...
Ämariku Volli | | | | |
| Keefir ja kama | | | Mul om häste armsa ja tüükas vanaimä Tiiu. Täl om kõgõ hää tuju ja täl omma musta lokin hiussõ kah.
Mõnikõrd saa vanaimäga nall’a. Tälle miildüs süvvä keefirit kamaga.
Ütel pääväl naas’ tä jälki umma lemmiksüüki tegemä. Köögin oll’ pümme ja tä võtsõ niisama kumpmiisi kapist üte paki ja puistas’ sisu kaussi keefiri sisse.
Süvven tundsõ vanaimä imelikku võõrast maiku. Ku tä asja kaema naas’, sai selges, et kama asõmõl oll’ keefiri sisse saanu hoobis riivsai.
Mi sõsar Liinaga naarsõmi nii, et krambi tulliva. Vanaimä es pahanõ sukugi är, tä naarsõ esi kah.
Ku om hää vanaimä, sis saa kõgõ nall’a.
Toomõ Danel
Parksepä keskkooli IV klass
| | | | |
| Kärbläselapats | | | Kõrd läts’ mino vanaimä puuti kärbläselapatsit ostma. Tä kai terve poodi läbi, a es lövvä üttegi lapatsit.
Tä läts’ müüjä käest küsümä, kas kärbsepiitsa om.
Müüjä oll’ vinläne. Ku tä oll’ vanaimä küsümise är kullõlnu, ütel’: «Kärbsepitsat meil ei olõ, a ku tahati, sis meil om vorstipitsat, singipitsat, juustupitsat ja hakklihapitsat.»
Vanaimä ütel’, et noid piitsu tä täämbä ei taha, ja tull’ naaruga kodo.
Anioti Betti
Parksepä keskkooli IV klass | | | | |
| Tossu Tilda pajatusõ | | | Vana hauss-jutt
Inneskidsel Eesti aol oll’ Võrosuul väega tunnõt Rannatšoki puut. Ku talomehe kodotii liinast minnen Võrosuu kaudu läts’, astõ tä iks säält läbi. Kauplõmisõ man kõnõldi ka küläuudissit. Tuust aost om üts vana hauss-jutt.
Külän üten talon oll’ pernaanõ är koolnu. Vanamiis oll’ murrõn, kuis edesi ellä. Mõnõ ao peräst tull’ tutva miis tedä kaema.
Hoovin toimõnd’ naistõrahvas, pand’ mõssu nööri pääle kuioma. Tutva küsse sis peremehe käest, kas majan om vahtsõnõ pernaanõ. Esi tsihtse silmiga jalgratast, mis oll’ nõstõt kao kõrvalõ.
Peremiis oll’ kõva kuulmisõga. Tä rehäs’ käega ja ütel’: «Taa mõni vahtsõnõ! Vana, ärpeetü, mustlasõ käest osti. A no poiskõisil mõnikõrd hää sälgä karada.»
Timä sai arvo, et sõbõr küsse jalgratta kotsilõ.
Kuis ummi inemiisi är tunda
Mu koolisõsar on pääliinan reisijuht. Tä vidä liina pite ümbre ka Vinne turistõ. Sõidu aigu kõnõlõs Tal’na uudissit.
Aasta algusõn selet’ tä, et Tal’na inemiisil om ütistranspordin sõit massulda. Üts Piitreliina (Peterburi) provvakõnõ kilgas’ rõõmsahe, et timä om tähele pandnu jah, et pall’odõl inemiisil ripnõsõ rõividõ külen helkvä as’andusõ. Ja näüdäs’ helkäjä poolõ tiijuhi kuhtihõlma pääl. Ütel’ viil, et midägi piät iks olõma, et ummi inemiisi är tunda.
Koolisõsar selet’ sis, mille jaos hilgats om. Säändsest as’ast es olõ Vinnemaal midägi kuultu.
|
|
|
|
