| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Märgotagõ vällä, kuis maaello vahtsõst üles ehitä | | | Edimädse Eesti aigu olli kooli maameelidse ja väiku. Ku Eesti elo edesi läts’, nakati maalõ kah suurõmbit koolimajju ehitämä ja väiksembä naksiva är kaoma.
A pia nakas’ sõda. Peräst toda aeti vägüsi kolhoosi. Sõs tull’ ette võtta külmäle maalõ minek ja pall’o pagõsiva vällämaalõ. Rahvast jäi maalõ väega vähä. Tuust aost läts’ pall’o aastit müüdä, ku elo nakas’ maal ka parõmba poolõ minemä.
1960. aastal lõpõti Võro keskkooli ja sai pioneerijuhi kotusõ Pikäkannu kuuli. Tuu kotusõ pääl olli kats aastat ja peräst kolmanda aastakõsõ oppaja.
Kuul om mõtsa seen – jumalikun rahun. Kavvõmbalt käüjä latsõ olli internaadin üüd.
Õdagist talvõaol tulliva noorõ kokko rahva- ja pidotandsõ opma vai minti kinno.
Ku Eesti sai priis, oll’ maarahvas väega rõõmsa – nüüt saami esi jälki uma ärnägemise perrä ellä uman talon. Rõõm oll’ lühkene. Sügäväl maakolkan ei näe nüüt inämb lehmä, tsika, ei kanna.
Tüükotusõ omma kaonu ja rahvas om nakanu maalt liina poolõ vaoma, ja julgõmba vällämaalõ. Joba omma pall’o talo tühä.
Mõnda külla omma jäänü vana inemise ja sandi. Bussi piaaigu ei liiguki inämb. No kas säänest Eestit mi tahtsõmi? Es taha joht.
Üle Eesti jääs egäl aastal õks kümnide kaupa kuulõ maal veidembäs. Ka valla pandas kas vai vägüsi paari. Sõs viil imehtedäs, mille Eestimaalt är mindäs. Kavva või?!
Pikäkannu koolil tull’ kah nakada võitlõma olõmanolõmisõ iist. Tollõ võitlusõ aigu jäi latsi õkva hulga veidembäs. Minevä suvõl pidivä alla andma, a mitte periselt: tetti eräkuul.
Kae, säändse päälenakkaja inemise omma tuunkandin. Nii kavva, ku säändsit inemiisi maal viil om, eletäs sääl edesi.
Maainemise omma jo liinarahvast eloaig süütnü. Maa tühäs lätt, lõpõs liinarahvas är. Vot nii!
Pankõ pää kokko ja mõtõlgõ lahkmisõ asõmõl, kuis ehitä maa vahtsõst üles!
Veberi (Tensoni) Hilda |
|
|
|
