| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | Nigu vorst pini kaalan | | | Antoni Annika
Tagakolga, Rõugõ khk
| | | | Vanastõ üteldi mõnõ as'a kotsilõ miä ruttu otsa sai, et seo saisõ niisama kavva ku vorst pini kaalan. A ma olõ nännü, ku vorstirõngas oll' pini kaalan hää hulk aigu.
Lugu juhtu viil tuul aol, ku pia egän külän oll' uma väikukõnõ puut. Valli oll' kah lihtsämb: vormileib ja põrmanduleib, pekiga vorst ja pekildä vorst. Vahel oll' saia ka savvuvorsti...
Es piä hinnäst leti iin haigõs mõtlõma, määnest vorsti võtta. Inemise olli rõõmsa ja kõtu olli täüs.
Mi talust oll' Alska poodi manu kõva kilomiitre maad. Et tii pääl ikäv es nakanu, kutsi uma truu Leedi üten. Leedi oll' Pärnumaalt peri ja imä puult tõupini verd. Uma läükvä musta kaska ja valgidõ sukkõga nägi tä väega peenükene vällä. Poodi man jäti Leedi ummi piniasju ajama. Esi lätsi puuti sisse tarvilikku kraami ostma ja ka küläuudissit kullõma.
Seokõrd oll' mi puuti rõngan savvuvorsti tuudu ja egäüts võtsõ iks rõngakõsõ.
Üts miis, kiä oll' uma külgkorviga tsikliga leevä perrä tulnu, unõht' suurõst rõõmust vorsti üle tiku ja soola ostmalda. Hää oll', et tsikli man tuu viil miilde tull'. Jätse uma kraami külgkorvi ja tull' puuti tagasi tikkõ ja soola perrä. Trehvsimi sõs kuun poodist vällä minemä ja mis mi näimi: mu Leedikene oll' päädpite külgkorvin ja uursõ sääl hoolõga.
Mu röögätämise pääle hiitü tõnõ hirmsalõ. Hüpäs' külgkorvist vällä ja pagõsi nuka taadõ. Naksimi sõs asja uurma ja kõik kraam oll' alalõ pääle vorsti. Selge pilt. Arvada sõs Leedi pistse pintslile.
Jää-s mul muud üle, ku lätsi puuti ja ostsõ vahtsõ vorsti. Müüjä oll' arvusaaja ja möi mullõ viil üte rõnga, kuigi säänest hääd kraami nõna pääle rohkõmb es anta. A noh, pini nõna om jo kah nõna. Lõpus olli kõik osapoolõ jäl õnnõligu ja naksi ma kah kodu poolõ tagasi kõndma. Uiksõ viil umma seldsilist, a kiä näolõ es anna, oll' Leedi. Arvada tä peläs' mu süämetäüt vai sõs häbendeli umma teku.
Kotun panni poodist ostõdu kraami kappi, toimõndi viil ütte ja tõist ja sõs kai, et vaia iks uuri, kas Leedi jõudsõ tagasi vai ei. Uiksi paar kõrda ussõ päält ja sõs pisteti küünü ussõ vahelt üts väega alandligu näoga pää vällä.
Mul oll' hää miil, et pini iks kodu tull' ja süä oll' kah juba üle lännü. Nii ma sõs ütli Leedile, et hää külh, mis mi iks tülütsemi, et ärku tä tõnõkõrd inämb niimuudu tekü. Et tulku siiä ja lepümi är. Leedi tull\'gi sõs suurõ joosuga mu manu, et är leppü, a ma saisõ nigu soolasammas ja vahtsõ pinni.
Leedi kaalan oll' terve rõngas kõgõ ehtsämpä savvuvorsti.
Kuimuudu tä tuu vorsti hindäle üle pää ai, om mõistatus. Rõngas oll' nii tihkõlõ kaala ümbre, et kättesaamisõs pidi vorsti katski lõikama. Vast tahtsõ Leedi hindäle kah uhkõt kaalaehet, et olla peris leedi vääriline...A ütlemine, et jakkus niisama kavvas nigu vorsti pini kaala, ei piä mu jaos külh inämb paika.
| | Kuimuudu mi rahvaloendajit kokko loimi | | | Oll' minevä aasta urbõkuu 21. päiv - kallendri perrä keväjä algus, a välän oll' kõva tuul, üleni hall ja sumbõnõ.
Lõpõtimi parajalõ hummogusöögi süümise, ku aknõ alt vilksaht' müüdä midägi sinist. Miis es saa arvo, oll' tuu nüüt riigilipp vai mõni tottmütsüga tiikäüjä.
Mul veidü terävämb silmänägemine, hõiksi herevällä: «Seo oll' pikä salliga provva, no nüüt om külh rahvaloendaja platsin, näil pidivä sinidse salli kaalan olõma ja astsõgi õkva mi väläussõst sisse! Tulõ taivas appi, mul viil põrmandugi pühkmäldä! Kraami sa musta söögianoma kraanikaussi ja viska sängüle tekk pääle!»
Tarõ saiva esiki likõ lapiga üle tõmmatus, asõmõ tettüs ja söögilaudki kraamitus - a ussõ pääle es koputa kiäki.
Nüüt läts' meheraas uurma, et kohe tuu lugõja jäi. Säält tõsõ kõrra päält tä joba tull'gi - kinä nuur näüdsik, ilosa sinidse salli ja kandilidsõ kohvriga.
Peremiis tahtsõ daami sisse laskõ, a tuu rutas' treppi piten alla.
«Kas ti meid üle ei loeki?» hõigas' mu vanamiis takka. «Ei, ti ei olõ nimekirän!» oll' vastus üten ussõpaukmisõga.
Hääkene külh. Tull vahtsõnõ mõtõ. «Piässi õigõ duši ala minemä, olõ-i hulgal aol käünü, tollõ gripijama peräst,» ütli mehele. «Kas sa ull' olõt vai!» röögät' vanamiis, kes aknõst parajalõ vällä kai. «Kae, säält kolmanda maja mant tulõ jälki sinine sall mi maja poolõ.»
A tuu sinidse salliga miis marssõ uhkõlõ mi majast müüdä. Duši all jäi mul iks käümäldä - selle et egä minot võisõ lugõja sisse karada.
Lõunani istsõmi aknõ all ja punnitimi silmi, et kaia, konpuul nuu sinisalli lehvä. Pääle lõunasüüki tahtsõ taat «siestat» (lõunauinakut) tetä. Nüüt oll' mu kõrd helüregistri valla lüvvä. «Är olku rummal, ku lugõja sinno magamast löüd, arvas tä, et olõt laisk miis ja kuimuudu sa unõsegädse pääga küsümiisile vastat!» hutsudi ma taati.
Õdagu, pääle uudissidõ kaemist tahtsõ ma maja ussõ lukku panda, a miis hõigas' televiisori iist: «Ei tohe nii varra ust lukku panda, ülelugõja või viil tulla. Ma olõ kuulnu, et nimä pidävät kellä ütsäni käümä!»
Nii jäi meil tuul pääväl vannin käümäldä, lõunauinak tegemäldä ja maja uss lukku pandmalda.
Järgmädsel pääväl hiilemi edesi, a ütskõrd sai tuust päälepasmisõst viländ ja es valva inämb. Õnnõ kotost är minnä es julgu.
Kokkolugõmisõ lõpptärmän oll' paari päävä peräst, ku mi ussõ takast oll' kuulda: tirr, tirr! Läve pääl saisõ sinidse salli ja musta kohvriga nuurmiis, pildi ja nimega tüütunnistus rinnan. «Kas tohessi teid üle lukõ ja mõnõ küsümise küssü?» küsse miis tasaligu naaratusõga.
«A muidogi, mi olõmi teid nii kavva uutnu!» hõiksimi taadiga koorin.
Küsümiisile sai vastat, esiki poja käest Soomõst sai teedüst mano küstüs. Nuur kokkolugõja es piä pall'os vanno inemiisi käest küssü, kuis mi toimõ tulõmi ja kuis tervüs om. Ku lugõja är saadimi, ohksimi mõlõmba: peris kah'o, et nii veidü noid lugõmiisi kõrraldõdas…
Säinasti Asta
| | Tossu Tilda pajatusõ | | | Tohtri käsk om täütmises!
Võro vanan haigõmajan olli Vinne aol tohtriil ka vastavõtu. Naisiarst oll' naanõ. Timä tüütarõ oll' alomadsõ kõrra pääl. Täl es olõ abilist, tuuperäst oll' täl pall'o tüüd.
Naasõ oodi ussõ takan ja peivä esi järekõrda. Tohtri istõ säläga ussõ poolõ ja tekk' sääl umma paprõtüüd. Naanõ tull' ussõst sisse ja jäi uutma, midä tohtri käsk tetä.
Ütspäiv oll' miiskirrurgil määnestki papõrd vaia. Tä astõ järekõrrast müüdä ja ussõst sisse. Tohtri oll' nõnnapiten papridõ seen ja sälä taadõ es kae. A timä käsk oll' üttemuudu kõigilõ. «Püksi maaha ja pukki!» kammand' tä. Kirrurg oll' nal'amiis ja tegigi, midä kästi. Ku tohtri tedä näkk', hiitü tä nii, et olõs vai pikäle sadanu. A kolleeg naard' ja küsse: «Löüdset kah midägi?»
Perän oll' haigõmaja pääl naaru ku pall'o. Nuu kats - naisiarst ja kirrurg - jäivä sõbras surmani.
Püramiid
Oll' koolipido ja saal oll' rahvast täüs. Iiskava joba käve, nigu kõrd ja kohus. Tetti sis püramiidi kah. Nii ku püramiid valmis sai, lask' alominõ kõva puuksu ja ülemidse varisiva naarukrampõn kokko. Pido läts' õks tuuperäst edesi.
| | | | |
|
|
|
