Nummõr' 280 Mahlakuu 2. päiv 2013 TOIMÕNDUS UMA LEHE TELMINE ARHIIV PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)     Pääleht   Võru roboti tsõõr Uudissõ   Keväjäne sildirõõm   Puigal peeti 13. kõrda näütemängupäivä   Uma Laulu võistlus uut vahtsit laulõ   Sännän loetas Adsoni avvus luulõt Elo   Kalde Enno kivikogo Märgotus   Mürgü Marje: tükü kiruta tuust, mis õkva süäme pääl om! Juhtkiri Ruitlase jutt Vana pilt kõnõlas Savvusannan Viäparandus Perämäne külg                   Antarktikakivi.   Kivist «maalikõnõ» Uraalõst.   Vilgukivi – «Eesti kristall».                     Kivist kilpkunn   Šungiit, midä peetäs imekivis.   Kivist munakõsõ.                         Võro turu päält peri kivi                       Kalde Enno kivikogo   Harju Ülle ylle@umaleht.ee         Kalde Enno kivist leeväpätsiga         Ku Puiga ilmavana ja luudusõuurja Kalde Enno (72) Sännän poiskõnõ oll', sis jäivä tälle silmä kivikese, miä kodo man Pärlijõõ põh'ast vasta helksi. Noid sis poiskõsõ korssi, a õnnõ Enno kivihuvist om kasunu perädü kivikogo. «Ku viimädse ijätükü lõpõti liikmist, sis olli poiskõsõ joba põlvini vii seen -et kes löüd ilusampi kivve,» om Ennol meelen. «Noid sai sis kodu tuudus ja vaihtõdus. Teimi noist mosaiigikeisi.» Vaihõpääl jäi kivikorjaminõ katski, a heräsi jäl ello, ku Enno naas' Puigalõ majja ehitämä. Üte edimädse väärt kivi löüdse Enno provva. Tuu kivi pääl om ijäao märk: kivi om ijä sisen kaljut pite edesi liiknu ja tuu jälg om üte kivipoolõ pääl ilosahe nätä. «Ku kongi käve, sis iks mõnõ kivi mälestüses üten võtsõ,» seletäs Enno ja lugõ üles, kost timä kivi peri omma: mõnisada Eestimaalt, viil 14 Euruupa riigist, Uraalõst, Aasiast, Ameerikast, Aafrikast... Pall'o kivve kogon täpsele om, Enno ei tiiäki. Arvas, et mõni tuhat. Eesti om kivirikas maa «Kae, tuu on nigu leevätükükene,» näütäs Enno kõgõpäält kodotsit kivve. Kivist poolik leeväpäts tull' vällä ruusakuurma seest. «Tan Haanimaal om kivve jaotus väega mitmõsugumanõ,» ütles Enno. «Kunagi kõndsõ mõnõ kilomiitre Baikali viirt pite. Sääl om õnnõ kiviklibu, üts ja tuusama, kolm-neli liiki. A siin võta üts lapjutäüs ja lövvät rohkõmb liike!» Enno kitt, et Eesti om rikas esisugumaidsi kivve poolõst, ku võrrõlda ütskõik mis tõsõ maaga, kon tä käünü om. Üte kiviuurja käest sai Enno Põh'a-Eestist peri «Eesti kristalli»: «Päält kaia om lihtsä kivikene, a ku poolõs lüvvä, om nätä, kuis kristall nakkas kasuma. Ränikristall,vilgukivi, SiO ! Mõni miljon aastat vana.» Sis kraam Enno vällä üte lillat värvi kristallõga kivi ja kaes kavala näoga otsa. Kost seo sis peri om? «Võru turu päält!» ütles Enno võidurikkalõ. Tä seletäs, et ost' arvada Pakistanist peri kivi kolm aastat tagasi. Egäl kivil uma lugu A sääl ilmajaon, kost Võru-turu-kivi peri om, om Enno ka esi kivve kor'anu ja portfelliga kodo toonu. Enno näütäs kivikeist, mille tä kor'as' üte ärmurdunu sandlipuu mant Indiast Nepali piiri veerest, päält kolmõ kilomiitre korgusõn Himaalaja veere pääl. Ka sandlipuu tükükeisi võtt' tä üten: hää lõhnaga puu om nii väärt, et tuud müvväs kilo, mitte tihuga. «Seo kivi pääl läügüse pleki, nuka päält omma kristalli nätä,» kõnõlõs Enno Ahvenamaalt lövvedü kivi kotsilõ. «Ku esi nuka alt kaet ja tuu perrä, kost valgus paistus, tegünese sääl pääl esi kujuga läükvä plekikese. Seo tõnõ kivi om Baikali veerest Sarma jõõ orust. Sääl om vilgukivi org. Ja om nätä, kuis vilgukivi seen omma granaatkivi, millest tetäs ilusit sõrmussõ- ja ehtekivve.» Enno võtt järgmädsest väikust kotikõsõst vällä mõnõ sentimiitre pikkudsõ-lakjudsõ kivimügärigü. «Kae, seosama kivi, mille muudu tä om?» küsüs tä ja ku vastust ei saa, sis jutustas esi: «Moskvast kirde poolõ jääs Zagorsk (1991. aastast Sergijev Possad - UL). Sääl om Venne õigõusu kerigu keskus (Troitse-Sergi suurkluustri - UL), näide varakambri. Sääl omma Venne tsaari krooni ja mütsü nätä. Ja seo kivi om noidõ muudu - arvada om näil iks luudusõst võet algmutõl'. Üteldäs külh, et jumalast!» Vinläse raisksi väärt kivvi Enno käen om tükükene ohukõist hüdsemusta kivvi. Tuu om šungiit: Kar'alast Äänisjärve (Oneega) veerest Šunga küläst löütü ja külä perrä nime saanu harv kivi, miä om kats miljardit aastat vana ja sais kuun päämidselt süsinikust. Enno jutu perrä pruugõ vinläse šungiiti Peterburi ja Moskva metroo ehitämise man. «Kutsuti Kar'ala mustas marmoris,» ütles tä ja seletäs, et ðungiiti tetti ka niisama purus ja panti betooni sisse. No omma luudusravitsõja naanu šungiiti kutsma imekivis, miä puhastas vett ja tege inemiisi terves. Internetin müvväs näpuotsasuurust kivitükükeist mitmõ euroga ja vinläse möövä vällämaalõ šungiidist vii puhastamisõ filtriid. «Kaivandusõ viirist saias sis šungiiditükükeisi, midä umal aol buldoosõriga kokku tougati...» ohkas Enno. Lõunanaba-kivi om kõgõ kallimb Põh'anabalt peri kivvi Enno kogon viil ei olõ, a lõunanabalt külh. Tuud tsillokõist kivikeist pidä Enno uman kogon kõgõ väärtüslikumbas: «Läbi igiijä põh'ast vällä tuudu! Kiviuurja käest sai, ütel', et kogo jaos tä and. Niisama kaemisõs olõs pall'o kallis kinki. Huvitav, et vasta valgust paistus veidükese läbi.» Enno kraam vällä kausikõsõ munakujoliidsi kivvega. «Neo ei olõ mändsegi vääriskivi, a et turu pääl tsipa inämb hinda küssü, sis lihvitäs kivi munakujulidsõs,» ütles Enno. «Seo om Angoolast, seo India-Pakistani piiri päält, neo Uraalõst, seo Peruust.» Kängäkujolinõ kivi om peri Ateenast mere veerest, uma käega tuudu. Suurõ kristalli kujo Uraalõst. Niisama sääne kivi, mis päält harilik, a ku poolõs rako ja är lihvi, näge väega uhkõ vällä. «Nigu väikene maalikõnõ!» kitt Enno. Huvvi pakk vällänägemine «Mis mullõ kivi man huvvi pakk: väline struktuur, ehitüs,» kõnõlõs Enno. «Minnu ei huvita nime, huvitas, millest kivi kuun sais.» Esieränis miildüse tälle kivi seen geomeetrilidse kujondi. «Ku kiäki om löüdnü luudusõst täpsele kerä-, kuubi- vai ristküligukujulidsõ kivi, sis tuu vasta olõssi huvvi,» kõnõlõs tä. Mis värvi kivi om, tuu om vast tähtsüse perrä nelläs-viies asi. Vääriskivve vasta täl väega huvvi ei olõ, kihvtitsit ja radioaktiivsit kivve tä hindä kodo ei taha. Et Enno olõ-i kiviuurja, sis ei olõ täl kivi sordidu nime, a huvitava vällänägemise perrä. Kogo kõgõ suurõmb kivi sais vällän puiõ all, tõsõ omma keldrin riioli pääl. Enno om tähele pandnu, et kivikene ja mäeahelik, kost tuu om peri, omma samasugudsõ kujoga: terävä vai ümärigu otsaga jne. Üts esimuudu kiviuurminõ om täl viil poolõlõ. «Sis läts uurminõ põnõvas, ku ma naksi kartuliuurmist tegemä (Enno oll' Tarton EPAn kardoka ületalvõ püsümise uurja - UL). Olõ tennü mitmõ huvitava avastusõ. Minnu huvitas, kuis anda põllumehele hääd nõu, et tä võtt kivikese üles ja saa üteldä, kuis sääl maa pääl kartul kasus. A mul om tuu uurminõ poolõ pääl. Eeldusõ omma olõman, a no om vaia kinnitüisi löüdä.»           „Tagamõtsa“ ETV-n       Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja               Uma Internetin