Nummõr' 281
Mahlakuu 16. päiv 2013
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Kevväi tulõ mahlaga
  • Uudissõ
     
  • Viitinä kuuridsavõistlus sai napilt pästetüs
  •  
  • Haanin om eloviiekeskus
  •  
  • Paku Hurda-preemiä saaja!
  •  
  • Vana Võromaa käsitüüliisi voldik
  • Elo
     
  • 100aastanõ umblõja
  •  
  • Robotipalanik Haani koolin
  • Märgotus
     
  • Esitett traktor aolukku!
  •  
  • Märgotagõ vällä, kuis maaello vahtsõst üles ehitä
  • Juhtkiri
    Ruitlase jutt
    Vana pilt kõnõlas
    Autopuut
    Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Kevväi tulõ mahlaga
     
    Harju Ülle
    ylle@umaleht.ee
      
     
    Harju Ülle pilt 
    Tintso Üllar võtt nii vahtrõ- ku kõomahla. 
      
    «Parõmb iks ku pall’as vesi!» kitt’ vahtrõmahla mekki Vana-Koiola miis Tintso Üllar (59), kelle perren om keväjäne vahtrõ- ja kõomahla võtminõ mitmõ põlvõ kommõ.

    «Koskil kats nädälit tagasi oll’ edimäne tikkaminõ,» kõnõl’ Tintso Üllar, kiä tege tüüd Lahe massinaütistün. «Sõs ku puu ümbre lätt tsõõr lumõst vabas ja päivä omma joba plusskraadi, om kõgõ parõmb vahtrõlt mahla võtta. Võisi kaia, et tollõ puupoolõ pääle päiv parõmbidõ pääle paistus.»

    Ku õigõt päivä ei olõ, sõs vaher häste ei tsilgu. «Vaher taht, et üüse olõssi viis kraati külmä ja päivä viis kraati lämmind. Sis om luutust iks kolm liitrit mahla saia,» ütel’ Üllar.

    Kuis vahtrõ- ja kõopuud tikada, tuud tiid Üllar latsõ-iäst pääle. «Kadonu esä, kes om joba 30 aastat mulla all, opas’ mullõ tuu as’a är,» selet’ miis. «Vanal aol olli oherdi, millega tikati, no om mul iks trell ja liblikpuur, viie minotiga saa tüü tettüs. Tseremooniat om muidoki vähämb veitkene.»

    Mulgu tegemise kotsilõ ütel’ Üllar, et tulõ võtta kolmõ-neläsentimeetrine vai nigu vanastõ üteldi, puultõist-tolli puur.

    Puu sisse puuritas võimalikult veidü, avitas viiest sentimeetrist.

    Tila tekk’ Üllar inne lepäst, a no om täl plastist piimälaskmisõ torost paras jupp lõigatu.

    Pangi võisi panda tila külge, muido või tuul minemä viiä. Marle pandas pangi pääle, et praht tuulõga sisse ei lääsi.

    «Vahtrõmahla hapnõma ei panta,» selet’ miis. «Plastpudõliga võit panda sükävkülmä mändseski aos. Egä taa nii tsukur kah ei olõ, a tunnõt, et olõt iks midägi hääd saanu!»

    No õkva jääs vaher kinni ja om õigõ aig kõivo tikada.

    Üllar tikkas kõivo kah, a mitte egä aasta. «Ku tulõ tuur pääle, et hapund tahat, haina- ja jaaniaigu om hää võtta,» selet’ tä. «Harilikult sai iks puuvaat võetus ja kraan ala pantus. Mahlalõ tulõ kaitsõs hallitusõ-kaas pääle. Et ei piäs tuud egä kõrd mahlavõtmisõ aigu segi lüümä, oll’gi kraan ala tettüs.»

    Ku mahla-aig läbi om, sis tulõ puu sisse tettüle mulgulõ kipõstõ määnegi lehtpuupunn ette lüvvä.

    «Sis tuu haav puu eloikä ei muuda,» ütel’ Üllar. «Kõol ma olõ tähele pandnu, et tikatu puu lätt viil parõmbidõ lehte.»