| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Ruitlanõ ei tiiä midäge! | | | Mullõ om Uma Leht olnu meeleperrä. Lehetegijä ommava mõistno tähele panda egä küläkõsõ ja noide inemiste tegemise ja saavutuse.
A viimätses lugõmisõs jätä ma Ruitlasõ jutu. Om jo teedä, et millest tä ka ei kirota, egäh artikleh piät kimmäle paar roppo sõnna olõma.
No a «Rahva alostalast» oll’ iks üle piiri jutt. Ja tuud jutto saa-i usko kah. Süü midä sa süüt, a tuu, mis vällä tulõ, olõ-i kõigil ütesugunõ. Ku Ruitlasõ Võõpso naabrimiis Põnn sööse kuionuise särge, sis mõni rikkur puhast kalamarja. Vai Ruitlanõ joose hinnäst pohmelle, sõs liita viil Põnni tuudo pääparandus mano, mõtlõ, mito kraate tuu «alostala» kangõmp om ku tõistõl!
Ja üts asi viil: tuu kuionu särg olõ-i määnege rämpstoit, midä piät nälä peräst süümä. Edimädse vabariigi aigo oll’ Võõpso kuulus kotus uma sadamaga. Egä keväjä minti sinnä lähiksest ja kavvõst värskeid särge ja latiket ostma, mis kuivatõdi ja talv otsa kartolde ja soustiga süüde ku egapääväst toito. Ruitlanõ ei tiiä tuust aost midäge.
Lehelugõja
Räpinä khk (kirotaja nimi om toimõndusõlõ teedä) |
|
|
|
