| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | | | | Ruitlasõ Olavi, kavvalpää | | | | |
Ma olõ pikält mõtõlnu, millest tuu tulõ, et hariligu, tüükõrran inemise vingva, et näil lätt halvastõ. Kost nä tiidvä, kuimuudu halvastõ om? Ma saa arvo, et ku om haigus, sõs om asi tõtõstõ halvastõ; ku elämine maaha palas, om
halvastõ; ku perest kaos palgatiinjä, om kah halvastõ. A ku pia terve riigitäüs inemiisi kaiblõs ja ving, sõs teküs mul tõtõstõ küsümüs, kost nä võtva ja kost nä tiidvä, et õkva niimuudu nigu om, omgi halvastõ.
Mõnõl lätt parõmbalõ. Mõnõl lätt kõik aig parõmbalõ. Ja ku mul nakkas ka parõmbalõ minemä, sõs om õks kiäki, kellel viil parõmbalõ lätt ja mul olõssi nigu õks põhjust vingu, et mul kõgõ parõmbalõ ei lää.
Mõnikõrd, ku küsü mõnõ inemise käest, kuis täl lätt, tulõ timä suu ümbre murrõlinõ vahr ja tä ütles ohkamisõga poolõs: tiiät, mitte just kõgõ parõmbalõ. Harilikult ma tii sõs kah hallõ näo, a hindäette mõtlõ, mille tä nii esieräline om, et täl kõgõ parõmbalõ piät minemä.
Mul hindäl kah ei lää kõgõ parõmbalõ. Tüüd om pall’o, tuu iist ei masta kõgõ parõmbalõ, süvvä om, a ei süü kõgõ parõmbalõ, aknõst saa vällä kaia, a tuu, mis paistus, ei paistu kah kõgõ parõmbahe. Joba kasvai Pehu Jaani (Orelipoiss) ja Sauteri Piitre aknõst ülemädse kõrra pääl paistus kõik pall’o parõmbahe.
Ma mõtlõ ummi vanavanõmbidõ pääle ja mullõ ei tulõ kõrdagi miilde, et nä olõssi kaivanu, et näil kõgõ parõmbalõ es lää. Kuigi tõtõstõ es lää.
Ma mõtlõ uma imä pääle, kiä Võro liinan eläs ja kedä ma küländki harva näe, ja mullõ ei tulõ miilde, et tä kunagi vingnu olõs, et täl kõgõ parõmbalõ ei lää.
Uma hariligu pensioniga. Tuu üle om tä kaivanu, et tervüs jups ja tä pall’o ütsindä om, a kõgõ parõmbat ello ei olõ tä joht takan iknu. Milleperäst ma mõtlõ, et tuu vingmine om parhilladsõ ao mooduhaigus ja ei midägi muud.
Ma näe õnnõ toda, et nuil, kinkal must parõmbalõ lätt, om rohkõmb mutso vai sutva nä must rohkõmb tüüd tetä. Kiä sääl süüdü om, et ütele arunatukõist rohkõmb, tõsõlõ veidemb antas?
Jah, ku ma lövvä hinnäst aig-aolt kaeman, kuis mõnõl mu sõbral ülearvo pall’o häste lätt, sõs teküs mul kah tuu kadõhusõküsümüs, a seodpiten, et mille ma nii ull’ olõ, et parõmbalõ ellä ei mõista... A mutso kapaga mano ei panõ – nigu antu om, nii om.
A ma ei tihka vingu. Selle et käü inämbüsen osan hindäst targõmbidõ inemiisiga läbi, noidõ käest om ütte-tõist oppi, ja ku nä mu käest küsüse, kuis mul lätt, sõs ma harilikult ütle lihtsäle, et lätt kah. Ma mõtlõ, et tuu om mu puult peris tark, ku ma vingmalda ellä suta ja niimuudu õkvalt suurõn plaanin vällä ei näütä, ku ull’ ma periselt olõ...
| | |
|
|
|
