| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Surma märk | | | Sari Meeme
Põlva khk | | | | Mu unopoig oll’ pääle sõa piaaigu säitsmeaastanõ, veli oll’ täl neläaastanõ.
Löüdse sis unopoig katusõkaartõ alt püstoli. Tsihtse tuuga velle ja ütel’ tälle: ku üte sammu astut, lasõ su maaha. A neläaastanõ es mõista sääl midägi pelädä ja astsõ iks edesi. Unopoig lassõgi vele maaha.
Elo läts’ edesi ja unopoig läts’ kuuli. Ku tä sai piaaigu säidse klassi är kävvü, sis viidi tä esä ja imä är.
Esä viidi Arhangelski oblastihe ja imä Komimaalõ. Tuu iist viidi, et nä andsõva üte mõtsamehe 12aastadsõlõ velele süvvä.
Ku poiskõnõ sai mõtsan 14aastadsõs, saadi tä kätte ja küsti, kost tä süvvä sai. Ja timä lugi nuu üles, kelle käest tä süvvä oll’ saanu. Nuu saadõti sis är.
Ku vanõmba är viidi, tull’ unopoig mi mano elämä. Imä mõtõl’, et kohe tuu lats lätt, võtsõ mi mano. Mi kävemi üten koolin ja magasimi üten sängün.
Läts’ aig edesi, unopoig lõpõt’ tehnikumi är ja käve EPA läbi, opsõ sääl agronoomis. Ku tä agronoomiharidusõ kätte oll’ saanu, tull’ tä Himmastõhe Taivaskua kolhoosi. Tä valiti kolhoosi esimehes. Täl oll’ naanõ ja väikene poig kah. Esä oll’ kah sis joba kavvõlt maalt tagasi koton.
Sai unopoig veidü aigu esimiis olla. Ütel õdagul ilda võtt’ tä tsikli, et sõita esä poolõ. A Põlva miilidsäjaoskunna iin oll’ päivä kaivõtu kraav – määnestki torro sääl parandõdi.
Sinnä es olõ pantu määnestki silti, es olõ tõkõt kah iin ja unopoig sõitsõ sinnä kraavi ja sai surma. Tuu juhtu puul üts üüse.
Tuudaigu ma magasi naasõ man sängün, vanõmbidõkoton Joosu külän, miä om 20 km Põlvast.
Kõrraga kuulsõ, kuis unopoig hõigas’ minno: «Meeme, tulõ mullõ appi!» Ma hüpsi tuu hõikamisõ pääle sängüst üles. Tõsõ heräsivä kah ja küssevä, mis mul viga om. Ma ütli, et näet, Viljar hõigas’ minno appi.
Kaimi kellä ja tõsõ naksiva naarma: kell om puul üts üüse ja mis mukka om juhtunu. Lätsi vahtsõst magama.
Hummogu tuudi meile sõnnom, et tuul kelläaol sõitsõ unopoig kraavi ja sai surma. Uurminõ tekk’ kimmäs, et kraavi perve pääl oll’ ütsainus kivi.
Arsti ütli, et unopoig lei uma otsa vasta kivvi ja saigi surma.
Imä ütel’, et näet, kivi trehväs’ sinnä kotsilõ, kohe timä lassõ velele kuuli päähä.
| | | | |
| Kesväterä | | | Tuu oll’ aastil 1936–37. Ma olli sis kuvvõ-säitsmeaastanõ ja olli väega ummi silmiga hädäh.
Silmä veerih olli kesväterä. Üts parasi, a tõõnõ jäl alost’. Silmä olli kõik aig mädäpunnõ täüs. Imä es mõista ka midägi tetä. Pand’ õks kummõlikompressi ja küdsetüt sibulat pääle.
Arsti man tuulaiga es käü kiäki. Nuu olli liinah ja väega kalli. Ku midägi oll’ hindäga vai eläjidega hätä, sis käüti kivitii veereh Mintka Minna puul, kes oll’ posija vai maatark.
Kivitii oll’ selle, et tuulaol oll’ Pihkva–Riia tii viil munakivikattõga. Asfalt panti Vinne aol. Tuu Minna elli sääl kohki kivitii veereh Läti piiri lähküh. Sinnä oll’ õks üle kümne versta maad, a väega suurõ hädäga õks minti, ku viil mõni elläi oll’ haigõ.
Ütskõrd läts’ki naabrimiis hobõsõga lehmäle rohto otsma. Imä pandsõ mu timä kõrvalõ vankrihe märsi pääle ja munakorvi masmisõ jaosjalgu mano.
Minna andsõ mullõ määrmise jaos määnestki salvi ja opas’: «Ku kodo läät, mine ütsindä rehe ala. Võta rehetarõ saina vahelt kesväterä, keeruta kolm kõrda teräga ümbre silmä, viska tagasikätt reheahjo ja pakõ vällä.»
Meil hindäl rehetarrõ es olõ. Käve külä seeh rehetarõh, a kesväterrä õks es saa ja silmä es paranõ.
Meil oll’ suur rehealunõ ja pümmeh taganukah oll’ viläkuivus, kohe läts’ trepp. Trepi all oll’ ahi, kost kuivust küteti. Ma lätsi kuivustõ, sääl oll’ õgasugutsit terri ja kesväterä kah. Ma teigi niimuudu, nigu Minna oll’ opanu. Keeruti teräga kolm kõrda ümbre silmä ja visksi ahjo. Naksi vällä juuskma, a jala olli nigu vatti täüs. Suurõ hirmuga jõudsõ vällä ja olli üleni higine.
Rohkõmb kesväterä silmä viirde inämb es kasu ja mul ei olõ seoniaoni mändsidki silmähäti olnu. Parhilla aja ilma prilleldä niidi nõgla perrä.
Pressi Heli
Haanimaalt peri
| | | | |
| Tossu Tilda pajatusõ | | | Lühkene tokk
Kats koolisõsarat – üts Tal’nast ja tõnõ Võrolt – kõndsõva Võron uulidsa pääl.
Uulitsidõ sais olõ-i kummangi liinan kittä. Tal’nan omma mulgu, a Võron jällelt nilbõ.
Tal’na koolisõsar nilvõstu ja haard’ Võro koolisõsarast kinni. Peris rassõ oll’ täl pistü jäiä.
«Oh, et taa tokk mu kõrval nii lühkene om!» ütel’ Tal’na koolisõsar naaruga poolõs.
Võro koolisõsar oll’ klassin kõgõ tsill’okõsõmb ja saisõ iks rivi lõpun. | | |
Kas aokiräniku ammõt passis sullõ?
Vana Võromaa aokirändüsoppus
13.04. ja 20.04. tulõ Võro instituudin aokirändüsoppus noilõ, kinkalõ pakk huvvi aokiränigu tüü võrokeelitsen meediän.
Oppusõlõ oodõtas gümnaasiumidõ lõpuklassõ opilaisi, ülikoolõn opvit Vanalt Võromaalt peri nuuri ja tõisi huviliidsi.
Oppusõl saa teedä, mändse võimalusõ omma tetä tüüd võrokeelidse aolehe ja raadiosaatidõ man. Aokiränigu ammõtist kõnõlõsõ meediätundja Valneri Sulõv, Postimehe aokiränik Kochi Tuuli ja Rõugõ TV noorõ. Taro Igor näütäs ERRi Võro stuudiot. Ammõdi-valimisõ nõvvoandja Hillepi Heli avitas selges saia, kellele aokiränigutüü passis. Võro keele nõvvo and Jüvä Sullõv.
Uudissõ tegemist oppasõ Tal’na ülikooli aokirändüse oppaja, Eesti aolehti liidu direktri Raudsaarõ Mart ja Uma Lehe päätoimõndaja Harju Ülle.
Oppusõ läbi käünü ja proovitöiega häste toimõ tulnu saa tüüd Uma Lehe ja võrokeelitside raadiosaatidõ tegemise man.
Kiä taht oppusõlõ tulla, andku hindäst teedä inne 2.04.
Teedüs tel 5661 1924 vai kylli.eichenbaum@wi.ee
| | |
|
|
|
