| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Lõunõ-Eesti süä ja timä pardakk |
Ildaaigu kulssi raadiost Kihnu latsi ummikiilsid targutuisi. Nimä arutiva, mis asi om süäme pardakk. Et unu ollõv imäle helistänü, timäl oll’ üüse tuu asi pääl ollu.
Ma sõs mõtli perrä ja sai aru, et sääl om kats varjantsi. Edimäne: unul oll’ süämeatakk ja timä pruuksõ edimäist käeperäst sõna, minkäl topõlt «k» lõpun. Haigõ inemise asi…
Tõnõ variants: unu oll’ keelegeenius ja tõlksõ «absoluutsõ arütmia» käügi päält umma kiilde. Kui nii, sõs sisu poolõst õigõmpa sõnna and otsi.
Vahtsiid sõnnu tulõ ussist ja akniist ja noidõga omgi kats võimalust. Esites või kõik robinal umma kiilde ümbre panda. Tuud piät tegemä terve rahvas ja kõik sõna ei pruugi nii häste vällä tulla ku kihnlasõl.
Tõnõ võimalus om tetä mõnikümmend vai koguni ütsainus vahtsõnõ võrukiilne sõna ja kasutada tuud (vai noid) egal puul. Mis tuust, et vahel lätt võlssi, kül aru saias. Ja kui ei saa – uma asi egälütel. Teku sõs tõnõ sõna.
Egäl puul ümbretsõõri om puute, kon nimen sõnatüvi «maxi». Mõni pruuv noid nimmi miilde jättä, a mul lätt naist pää paistõ ja kiil jääs valusas.
Kõik jo mäletäse maksikoer Fikki. Ma olõgi kõiki noid suuri puutõ kutsnu Fikis. Hädä ei olõ määnestki, saias aru küll; toda inämb, et pia egä võrukõnõ ost poodist pinikrõbuskiid.
Mitte ei saa aru, misjaos nii väikulõ rahvalõ nigu võrukõsõ nii suurõ poodi.
Lääne puul jo ammu kõik as’a mini: minilehmä, minihobõsa (poni), minilamba, minikana, minikardoka, minitomadi jne.
Jah, mulgi ja kihnlasõ tegevä vahtsiid sõnnu. Setudõl ei olõki vaia tetä, nimä kodustasõ sobiliku vinne sõna ja asi kõrran.
Võrukõsõ uma keelega vaiva nätä ei viisi.
Küländ suur jago ei opi tedä esiki lugõma, ütskõik mis kiräviisin kirotat.
Millen sais sõs tuu pardakk? Aga tollõn, et tegelikult om olõman kats võru kiilt: ida- ja läänevõru uma.
Läänevõrukõsõ jaos om idavõrukõsõ kiil lihtsält setu kiil ja tuud tä umas ei võta. Kõik.
Lõppu tuu üte lihtsä mulgikiilse luulõtusõ, kon om juttu kodust ja lillest. Jah, illus kiil taa lõunaeesti uma...
Võrukõnõ miskiperäst säändsist asjust ei kiruta vai ei olõ mullõ kätte trehvänü.
Kolmõ kuu peräst saat jo mõõta, kui kõrgõs konnatatõr värtissel om lännü. Ilusat keväjät kõigilõ!
Igätsus
Võip olla’t kodu aid om pildra pal’las äidsen:
riik, visnap, uibu, karumari, pluum…
Om summind sääl, om rõõmus sidsin-sädsin,
täis äitsnit sireli ja lume sadap tuum.
Kui kõrgess konnatater kärbissil om lännu?
Kas koobalaest jo üle türgiua?
Teid, erne küidsitse, ma’i ole ammu nännu
ja pihlap kajotiil, kost laotime kua.
Kas lillepenner jälle rõõmus, al’las:
käoking ja murdun süä ja kalmus ja pujeng?
Tokkruus, muun, päevälill… mu süä om riisut pal’lass,
kui kablun lind om rabelemen eng.
Kik sinna igätsüs, kun aknil pillerkoori,
ruus, tater, ilunõgen, paltsam, aaloe,
ehvt, vuks ja «vanatüdruk» aave võrsit nuuri –
ma niidu lillituse täppe’i loe.
Kik süämen, ka kibuvitsa ossa,
kos nuti lõhnai ruuse lubave –
ja oless raha piletit mul osta,
ma sõidass sinna pildra laevage.
Adamsoni Hendrik | | |
|
|
|
