Nummõr' 278
Urbõkuu 5. päiv 2013
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Abiprogramm avitagu tüükotussit tetä
  • Uudissõ
     
  • Kultuuritegemise saiva tukõ
  •  
  • Tegemiisi Võromaal
  •  
  • Uma Pido ja Uma Laulu võistlusõ lauluplaat
  • Elo
     
  • Ku laudan ruigas 4000 tsika...
  • Märgotus
     
  • Puudu om rahast, mitte plaanõst
  •  
  • Inemiisi piät rohkõmb hoitma
  • Juhtkiri
    Ruitlasõ jutt
    Perämäne külg
    Vana pilt kõnõlõs
    Vastakaja
    Kiri
    Autopuut
     
    Sõbõr Karu ja autulavka
     
    Mul oll’ kunagi väega hää nellä jalaga sõbrakõnõ Karu. Tä oll’ nimelt pinikene. Sai tä tuudus väikust pääst ja esi suurõs kasvatõdus. Tä oll’ häste sõnakullõja ja puhas pinikene. Kongi tä junnõ es näe, alasi läts’ mõtsa ala ummi asju ajama, mitte nigu mõni jot’ast inemine, kiä tege tarrõ vai ussõ ette.

    No oll’ sõs niimuudu, et mul olliva külälise. Grillsemi, võtsõmi õlut pääle ja kävimi sanna man lumbin tsuklõman.

    Karu oll’ iks kõik aig mi man: miildü tälle häste nii grillit värgi ku ka ujuminõ. Viimäte tahtsõ tä ka õks tuud, miä sääl pudõlin oll’ ja vatut. Valimigi lõpus tälle kah.

    Ja kae imet – ka tälle miildü õlu. Nii saigi mu pinikesest ollõjota.

    Mu tii otsan om autulavka piätüs. Edimält, ku külän oll’ pall’u rahvast, oll’ ka lavka man hulga inemiisi, a ku kattõ külä, kattõ ka rahvas.

    Karu sõs näkk’, kost taa olu tulõ. Tä nägemise perrä autulavka päält. No ku oll’ autulavka päiv, oodimi Karuga lavkat.

    Tuukõrd oll’ lavka viil sääne, et vana tüükua veomassin oll’ pisu ümbre ehitet ja sääl kastin oll’ sõs kaup, midä müüdi edimält külle pääle ehitedüst luugist, ildamba tagaussõst. Mitte nigu põra ommava uhkõ bussi, kohe saat sisse minnä ja kraami är osta.

    No osti sõs ma uma kauba är ja äkki oll’ Karu nigu vupsti üllen kastin ja nakas’ ollõpudõliid lakma.

    Kaupmiis irvit’, et ostku ma no pinile kah! Miä mul muud üle jäi, nõsti kasti maaha ja kodo.

    Naksimi sõs Karuga ollõtama. Kast kesken – Karu ütel ja ma tõsõl puul. Karulõ vali kaussi, hennele kruusi.

    Nii meil saigi kombõs, et egäl autulavka pääväl ollimi Karuga ollõostja.

    Ku tä purjo jäi, sõs tulli täl hullamistuuri pääle: kül tä hauksõ, ulgsõ, tsiirut’ tandsu ja tekk’ tõisi tükke. Är tä rehkend’ nuu päävä, kuna lavka kävi, ja oll’ alasi inne tõisi platsin.

    Kaupmehe andsõva tälle päälekauba mõnõ vorstijupi vai lihatükü ja ku õnnõlik tä sõs oll’. A ka tõisil oll’ tuju hää.


    Mõttusõ Kalev
    Mõtstaga, Rõugõ khk

     
     
     
      
     
    „Tagamõtsa“ ETV-n 
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
      
     
      
     
    Uma Internetin