Nummõr' 278
Urbõkuu 5. päiv 2013
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TELMINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Abiprogramm avitagu tüükotussit tetä
  • Uudissõ
     
  • Kultuuritegemise saiva tukõ
  •  
  • Tegemiisi Võromaal
  •  
  • Uma Pido ja Uma Laulu võistlusõ lauluplaat
  • Elo
     
  • Ku laudan ruigas 4000 tsika...
  • Märgotus
     
  • Puudu om rahast, mitte plaanõst
  •  
  • Inemiisi piät rohkõmb hoitma
  • Juhtkiri
    Ruitlasõ jutt
    Perämäne külg
    Vana pilt kõnõlõs
    Vastakaja
    Kiri
    Autopuut
      
     
    Pulga Jaan,
    talo- ja kirämiis
     
      
    Koolikiusamisõst: pesmine olõ-i kakõlus
     
    Kae ka 5.02. Umast Lehest Pressi Heli juttu «Kooli- kiusamisõst», 19.02. lehest Nõlvaku Kaie «Koolist ja kiusust» ja Tensoni Hilda «Mi koolih joht kiusamist es olõ»

    Käve koolin päält sõta – Kuldri 8-klassilidsen. Koolikiusaminõ oll’ sõs tävveste olõman, aga olõ-õs nii, et rikkamba kiussi vaesõmpi. Innembä oll’ õks vastapite: kel midägi parõmbat sällän vai jalan, tuul tükiti tuu är lörtsmä. A ega noid parõmbiid rõiviid es olõki suurt kellelgi. Kolhoosin rahapalka suurt es massõta ja suurõmbat rahanumbrit nätti harva.

    Koolikiusamisõn olli ma kõrraga nii kiusaja kui kiusatav. Esä ja imä olliva koolin oppaja ja tuud visati mullõ kõik aig nõna pääle. Ma olli kõva ülekohtu vasta võitlõja ja mu arust oll’ õks hirmsa ülekohus, ku sullõ su vanõmbiide ammõtit nõna ala hõõruti.

    Inämbjagu lõppi tuu õks vähämbät sorti tapõlusõga, kon ma olli algataja (õigusõnõudja) ja tappa sai ka ma. Aga mitte egä kõrd.

    Ütskõrd rehkli ma kooli kõgõ parõmba sportlasõga, kiä oll’ minust pääleki mitu aastat vanõmb. Kuis tuu nii juhtu, ei tiiä, aga sportlasõl nakas’ suust verd tulõma. Jo sõs olli nõrga igimä. Ku tä taibas’, et nägu om verine, sattõ tõnõ näost är. Jo sõs es kannada verd. Suurõmba poisi tulli vahelõ ja kell läts’ ka tunni. Määnestki kättemassu mullõ es toimõndada.

    Tõnõ kõrd oll’ asi tõsitsõmp. Mi teimi uma klassi poissõga lumõkindlusõ – ilusa ja kõrraliku.

    Varsti tull’ mu manu üts mi klassi poiss (kedä ma vahel eski kiussi) ja ütel’, et timä vanõmb veli lahk mi kindlust ja perrä ei jätä. Ma sõs joosi asja klaarma. Poiss oll’ minust mitu aastat vanõmb ja tougas’ mu lummõ pikäle. Mõni hädä: üles ja agressorilõ kallalõ!

    Ma sai ruttu arvu, et kässiga ma timä vasta ei saa. Anni jalaga. Kaklimi arvada uma kolmveeränd tunni. Tuu aoga oll’ noorõmb veli jõudnu oppajiidõ tarõst abi kutsu. Ma jäi kätte, kuna olli parajastõ lumõhangõn pikäle ja es näe oppaja tulõkit.

    Kuna kuritüü tehiolu olli selge, sõs mõistõti meile mõlõmbalõ katõsa tunni nukan saismist.

    Selge, et pääle tunne. Sääl mi sõs saisimi tõnõ tõsõn koridori otsan ja jõllitimi tõnõtõist.

    Mõnõ ao peräst panni tähele, et mu vastaline hõõr hindäl kõrd kintsu, kõrd taguotsa. Lõpus ma es piä vasta ja ütli: midä sa sääl hõõrut, tappa sai jo ma, mul sälg vallus. Vastanõ kitt’ tuu pääle: ku sa mu kintsu ja taguotsa näessi – kõik sinine! Ma sõs tuu pääle, et kiä kiild’ sul mullõ jalaga anda.

    Sõs ma kuuli midägi säänest, miä minnu mõtlõma pand’. Vastatsõ esä oll’ ostnu sügüse pojalõ kalluski ja ütelnü, et noidõga piat keväjäni läbi ajama ja klassi är lõpõtama. Tä oll’ mullõ üte kõrra kül löönü jalaga, aga sõs oll’ kallusk miilde tullu. Ütel’ mullõ: olõs mul tanksaapa nigu sul, ma olõs sust varsti jaku saanu.

    Sõs ma timä pääle inämb vihha es kanna. Tiidse häste, et tä esä om vaenõ tallimiis, kiä uma aastapalga iist suurt midägi muud ei saaki osta ku pojalõ kalluski. Tõnõ poig, tuu mi klassi uma, kasvigi tädi man, sääl oll’ lahedamp.

    Kui tuu luu man oll’ määnestki koolivägivalda, sis oll’ tuu mi nukkapandmine nii pikäs aos. Aga tuugi lõppi häste, direktri tühist’ otsusõ är (poolõ ao päält saimi amnestia).

    Mu meelest om kõgõ jõhkramp koolivägivald tuu, ku ütte pestäs ja sõs tulõ oppaja ja ütläs: poisid (tüdrukud), mis te kaklete! Kiä ei tii kaklusõ ja pesmise vahel vahet, tol ei piäsi ülepää sõnaõigust olõma.

    Kakõlus ei tapa säändsen vannusõn kellegi ihhu ega hinge, pesmine või tappa mõlõmbiid. Ku mõni noidõ vahel vahet ei tii, sõs tasus üle kõrrada: pesmine om tuu, ku tõnõ vasta ei lüü.

    Pesmist kakõlusõs kutsu om kõgõ suurõmb julmus. Midä aig edesi, toda veidemb om koolin kakõlust ja inämb pesmist.


    PS!

    Mis putus kässiga sitalaotamiste, sõs mõnõ tegevä tuud siiämaani. Tuu ei olõne riigivalitsusõst, a sitast.

    Ku lehmä- vai lambasitt om põhuga poolõs, sõs viglaga tuud tüüd ei tii. Peenükeist sitta jäl ei olõ mõtõt kässiga laota.

    Arvada, et vigla olli joba muinaseestläisil. Ma ei näe kül kässiga sitalaotamisõn määnestki roppust. Ütskõik ku kalli viglaga sa laotat – käe omma perän tüüd õks sitaga kuun. Kül aga om kässiga laotõt sitaga põld hulga kõrralikump ja tedä om parõmb kündä. Võrumaal om kõgõ ültü: sitasurma ei olõ kiäki koolu ja ku koolõs, sõs ei olõ õigõ sitt.

     
     
     
      
     
    „Tagamõtsa“ ETV-n 
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
      
     
      
     
    Uma Internetin